On ameteid, mis ei pruugi kaduda, kuid mis muutuvad eeltoodu tõttu täielikult. Need muutunud ametid omakorda eeldavad uusi teadmisi ja oskusi. 21. sajandi inimese peamiseks vajaminevaks tuumkompetentsiks tööturul saab õpioskus – võime kiiresti uusi teadmisi omandada ja muudatustega kohaneda. Kas oleme tööandjate ja töötajatena valmis sellega kaasa minema ja oma tööelu muudatusi juhtima? Mida peame oma tööelus ja -harjumustes, õppimises ja haridussüsteemis ümber tegema, et olla nendeks muutusteks valmis?
Praegu elame ja töötame võrdlemisi turvalises maailmas, kus meil on väljakujunenud tööelu ja haridussüsteem. Koolides õpetatakse erinevaid alasid, tööprotsesse juhivad peamiselt inimesed ja töö efektiivsust mõõdame enamasti inimeste tööst lähtuvate mõõdikutega. Me oleme nii harjunud. Veel oleme harjunud sellega, et haridussüsteem tagab järelkasvu peamiste elualade ja töövaldkondade ametitele ning annab tööellu astuvale inimesele vajalikud teadmised ja oskused. Tööandja võtab endale edasise vastutuse töökohapõhise õppe eest. Elukestev õpe on laialdaselt teatud termin, kuid mõttemustrina siiski mitte nii hästi juurdunud, kui eeldab tuleviku tehnoloogia kasutamine ja paremal juhul ka selle juhtimine.
Elukestev õpe on hädavajalik
Lähema viie aasta perspektiivis võimaldab tehnoloogia kaasata tööprotsessi üha rohkem tehisintellekti. See suurendab töö efektiivsust, mida on kaua oodatud ja loodetud. Rutiinsete ja standardsete tööülesannete sooritamiseks ei vaja me juba praegu paljudel töökohtadel enam inimest, sest selle töö saab kas osaliselt või täielikult ära teha masin või tehisintellekt. Kõlab justkui lahendusena? Majandusele kindlasti, kuid see ei tee inimeste olemist automaatselt mugavamaks, sest tööelu pikenemine ja töö aina keerukamaks muutumine eeldab kogu tööelu jooksul pidevat õppimist ja enesetäiendamist. Tehisintellekt ei muuda inimesi tööjõuturul mitte kasutuks, vaid paradoksaalselt suurendab õppimise olulisust inimese, majanduse ja ühiskonna jaoks. Eelkõige selleks, et suudaksime keerukamate ülesannetega toime tulla ning saaksime hakkama tehisintellektiga suhtlemisega ja aina rohkem muutuva tehnoloogiaga.
Seega suureneb vajadus pideva täiendus- ja ümberõppe järele veelgi ja see ei piirne üksnes formaalse haridusega. Praegu õpime soovitava eriala enamasti ära kolmeaastase kutse- või bakalaureuse- ning kaheaastase magistriõppega. Ent kas meie töö ootab meid nii kaua ja kas saame oma tööelu edukaks juhtimiseks loota üksnes koolis õpetatavale? Kindlasti mitte. Haridusasutused ei suuda ega saa juba praegu anda meile pikaks tööeluks kõiki vajalikke oskusi. Küll aga peaks haridussüsteem suutma meile anda niivõrd hea baasi ja õpioskused, et need võimaldaksid meil tehnoloogia arenedes pidevalt end ise täiendada.
Miks peaks inimene tulevikus armastama senisest rohkem õppida? Eelkõige sellepärast, et see aitab tal kaasa minna tehnoloogia muudatustega ja loob eeldused nende juhtimiseks. Võib ka vastata küsimusega: kui inimene ei armasta õppida, siis miks peaks tuleviku töövestlusel eelistatama inimest robotile?
Inimest eelistatakse oskuse tõttu iseseisvalt õppida ja järeldusi teha, analüüsida, paremini mittestandardseid ülesandeid lahendada, empaatiat ja loovust kasutada. Ilmselt ei ole lähituleviku töövestlusel otsuse langetamine siiski sedavõrd äärmuslik, kuid mõtlemapanev peaks see seik olema küll, sest robootika areneb väga kiiresti. Tehnoloogia loob inimestele võimalusi teha just nende tugevatest külgedest lähtuvat ja rahuldust pakkuvat tööd.
Elukestvast õppest peab saama olemisviis kõigile, mitte ainult üksikutele. See ei ole tülikas lisaettevõtmine, vaid loomulik protsess tööelus osalevatele inimestele. Samuti muutub ajas õpiprotsess ise: kindlasti ei kao vajadus kutse- ja akadeemilise hariduse järele, kuid selle omandamine muutub senisest paindlikumaks. Tunduvalt peaks suurenema ka side tööturu vajaduste ja pakutava hariduse praktilisuse vahel, mis peab vaatama tulevikku ja toetama majanduselu.
Võiksime näiteks rääkida paindlikest moodulõppe lahendustest, mida inimesed ise või ettevõtted saaksid oma töötajate jaoks muutunud vajaduste järgi kombineerida. See looks ka tugevama tasakaalu teooria ja praktika vahele ning võiks anda eelduse praktikute suuremaks kaasamiseks õppeprogrammide arendamisse. Kuna inimene vastutab oma tööelus aktiivsena püsimiseks vajalike oskuste ja teadmiste eest ise, on oluline, et ta saaks senisest rohkem kaasa rääkida omandatava hariduse sisus. Teisisõnu – komplekteerida oma elukestva õppe haridusprogrammi muutunud vajaduste järgi.
Hinda läheb vaba aeg
Seejuures ei tohi unustada, et igal inimesel on õigus tasakaalus tööelule. Tuleviku inimene väärtustab oma vaba aega senisest rohkem. Kui vajame veel suuremat efektiivsust, siis ilmselt peamegi investeerima tehnoloogiasse, mis aitab töö kergema vaeva ja suurema efektiivsusega ära teha ja mille arvelt inimesele jääb rohkem aega iseenda tarbeks. See eeldab ühelt poolt oskust tehnoloogiat juhtida, anda talle ülesandeid ja käsklusi ning teisalt teadmist, mida roboti tehtud töö tulemustega edasi teha. Praegu suudab inimene veel tehnoloogiat juhtida, kuid see ei pruugi nii olla 10 või 25 aasta pärast.
Võtmeküsimus on seega: kuidas peaksime tulevikuks valmistuma? Kas oleme piisavalt mõelnud sellele, mis lähiaastatel töökohtadega toimub? Milliseid töökohti ja kui palju vajab tuleviku majandus? Kas tänapäeval õpetatavatest erialadest ja õppekavadest piisab, et minna edukalt kaasa tehnoloogiliste muudatustega? Kas oleme valmis juurde ja ümber õppima? Millised on uued võimalused inimeste jaoks, kelle senine töö muutub tehnoloogia arengu ja robootika tõttu tundmatuseni? Kuidas arendada inimeste loovust, analüüsivõimet, loogikat ja õpioskust, suhtlemiskompetentsi? Kas oleme valmis selleks, et meie meeskonnas töötab robot?
Ka minul ei ole pakkuda täpseid lahendusi, kuid kui tehnoloogia arengust tulenevate muutuste probleemi endale teadvustame ja sellele mõtleme, oleme eelseisvateks muutusteks valmis.
Artikkel ilmus 02.08.2017 Eesti Päevalehes
