Globaalsed trendid koroonakriisi eesriide taga

Oleme koroonakriisist üks kiiremini taastunud majandusi Euroopas, kuid eufooriaks puudub põhjus. Tänaseni olid Eesti ettevõtted globaalses konkurentsis peamiselt toodete müügil, nüüd on lisandunud terav konkurents toorainetele ja tarneahelates püsimiseks. Lisaks tuleb hakkama saada sanktsioonide rägastikus, kasvava hulga küberünnakutega ning valmistuda kõikehõlmavaks rohepöördeks.

Kuigi edestame juba tänavu esimesest kvartalist kriiseelset SKP tippu tegutsevad ettevõtted täna väga keerulises keskkonnas, mida iseloomustab kõige paremini ettearvamatus. Rahamassi on selles kriisis väga palju suurendatud, nõudlus on kiirelt kasvanud ning likviidsust on turgudel palju, mis tähendab, et saab küsida kõrgemat hinda.

Täna ilmselt ei ole Eestis tootmisettevõtet, kes oleks pääsenud tarneprobleemidest või kiirest hinnatõusust. Lühiajaliselt on võitev strateegia varude suurendamine, mis nõuab ettevõtetelt täiendavat käibekapitali. Samas on keeruline optimumi leidmine – liiga vähe varusid tähendab tootmistõrkeid, liiga palju varusid võib osutuda kalliks valikuks, sest tänased hinnatasemed ei ole tõenäoliselt pikaajaliselt jätkusuutlikud.

Välispoliitika suurenev mõju ettevõtlusele

Tarneprobleemide ja inflatsioonilise surve kõrval tekitavad ettevõtetele järjest enam uusi riske geopoliitilised pinged. Näiteks kuuldub, et kuna Leedu on võtnud selge positsiooni Taiwani toetuseks, püüab Hiina karistuseks Leedu ettevõtteid tarneahelatest välja lõigata. Välispoliitika mõjutab meie ettevõtlust otsesemalt kui varem ja selle riskiga peaksid üha enam arvestama ka Eesti ettevõtted.

Välispoliitikast tulenevad riskid, millega Eesti ettevõtted peavad arvestama, on näiteks Valgevenele kehtestatud sanktsioonid. Juriidiliselt on need on küll piiratud teatud majandussektorite ja režiimiga seotud isikutega, kuid sisuliselt muudavad Valgevene suunalise äritegevuse ja investeeringud äärmiselt riskantseks. Aga Valgevene on vaid üks näide. Terve rida riiklikke sanktsioone kehtib veel näiteks Kuuba, Süüria, Iraani ja Krimmi poolsaare suhtes, millele lisanduvad erinevate riikide teatud sektorite ja inimestega seotud sanktsioonid.

Kokkuvõttes muudavad sanktsioonid äritegevuse väljaspool Euroopa Liitu Eesti ettevõtetele parajaks miiniväljaks. Türgist või Araabia Ühendemiraatidest väetist või õlitooteid ostes peab Eesti ettevõte olema kindel, et vahendaja ei ole neid hankinud näiteks Iraanist või Valgevenest. See, et tootja ja ostja vahel on vahendaja, ei vabasta ostjat vastutusest.

Erinevaid sanktsioone kehtib terve rea riikide, teatud riikide sektorite ja isikute kohta, mis tihtipeale on kirja pandud piisavalt üldsõnaliselt, et ettevõtetel on raske mõista, kus piirid täpselt jooksevad. Siin tuleks läbi mõelda, kuidas riik saab meie ettevõtjatele abikäe ulatada, sest täna on halli ala ja segadust piirangute tõlgendamises liiga palju.

Küberrünnakud ei vali enam ohvrit

Riigi Infosüsteemi Ameti teatel jagati nendega 2020. aastal infot ligi 2700 intsidendist, kuid tunnistab, et tõenäoliselt on see üksnes jäämäe tipp. Tegelikke küberrünnakuid, millest ei teatata, on tõenäoliselt märksa rohkem.

Swedbanki infosüsteemide turvalisust pannakse proovile näiteks paar korda sekundis. Tõsisemaid ründeid, kus pank on planeeritud ründe sihtmärgiks, keskmiselt paar-kolm nädalas. Oleme harjunud, sest see on meie äritegevuse paratamatu varjupool. Tänavu oleme tunnistajaks massilisele rünnete kasvule täiesti tavapäraste ettevõtete suunal. Küberkelm koputab nüüd süstemaatiliselt läbi kõikide ettevõtete uksed, sest mõni neist on kindlasti lahti unustatud.

Kui näiteks majutusasutus, veebikauplus või elektroonikakomponentide tootja ei ole küberturvalisuse peale mõelnud, tekib küberkelmidel võimalus krüpteerida terve ettevõtte infosüsteem. Isegi lunaraha maksmine ei garanteeri, et kurjategijad lõpuks andmed lahti krüpteerivad. See võib tähendada, et ettevõtte tegevus seiskub päevapealt. Tänapäeval paberi ja pliiatsiga ettevõtet töös ei hoia.

Digitaliseerimise pahupool on küberhaavatavus. Siit ka lihtne soovitus riigile, et kui ühe käega toetada digitaliseerimise võimaluste kaardistamist, siis samaväärselt peab ettevõtjatel olema võimalusi kaardistada digitaliseerimisega kaasnevad küberohud ja võimalused nende maandamiseks. Täna veel ei ole meile omane rääkida digitaliseerimise ja automatiseerimisega kaasnevatest ohtudest samades töötubades, kus räägime võimalustest. Peame selleni jõudma, kiiresti.

Kõikehõlmav rohepööre

Hoolimata sellest, et väga paljusid Eesti ettevõtteid rohepöördega kaasnevad uued regulatsioonid järgmisel paaril aastal veel ei puuduta, tuleb ettevõtetel rohepöördega tegelema hakata juba täna. Ükski ettevõte ei tohiks ennast petta arvates, et on liiga väike või suur, et rohepööre teda ei mõjutaks. See mõjutab kõiki ettevõtteid. Kui mitte täna, siis näiteks juba mõne aasta pärast ei ole ilmselt enam võimalik teatud varasid turult finantseerida.

Veel rohkem peaksid pingutama tootmisettevõtted, kes on suutnud ennast lülitada rahvusvahelistesse tarneahelatesse. Rahvusvahelised tellijad pööravad üha enam tähelepanu jätkusuutlikkusele. Oma jalajälje kaardistamine on juba paljudele Skandinaavia suurettevõtetele uus normaalsus ja järkjärguliselt lisatakse see tingimus allhankijatele. Üsna hapu perspektiiv on avastada, et pakud maailma tasemel tootmist, kuid see, kuidas tootmine toimub või selle mõjude kaardistamine ei vasta enam tellija nõudmistele. Kuna koroonakriis pakub Eesti tootjatele tarneahelate muutumisega uusi võimalusi, tuleb üha enam pühenduda rohepöörde võimaluste ja ohtudega kohanemisele.

Kokkuvõttes on Eesti ettevõtted kiire majanduskasvu taustal sattunud keerulisse seisu, kus lisaks koroonatõkkejooksule tuleb teha rohkelt lisatööd, et tootmiseks oleks olemas sobiliku hinnaga vajalikud toorained, ettevõte oleks igakülgselt küberkelmide eest kaitstud ning investeeringud vastaksid järjest enam karmistuvatele keskkonnaeesmärkidele ka aastate pärast.