Krediiditeaberegister on pool rehkendusest – vajame ka selgeid reegleid laenuandjatele 

Valitsus kiitis eelmisel nädalal heaks eelnõu, mille alusel saab Eestis 2028. aastast tööd alustada krediiditeaberegister. Eesti suurima pangana toetame registri loomist igati, sest seda on vaja eelkõige tarbijate huvide kaitseks. Kuid ainult registri loomisest ei piisa. Kui soovime päriselt kaitsta tarbijate huve ning soodustada vastutustundlikku laenamist, on vaja rohkemat – turuüleseid, selgeid ja üheselt mõistetavaid laenuteenindamise piirmäärasid kõikidele krediidiandjatele. 

Miks see teema on oluline? 

Krediidiandjatel ei ole praegu terviklikku pilti, millised kohustused inimesel juba on. Krediidikohustuste arvestamise juures tugineme infole, mida inimene ise meile ütleb ja kinnitab, ehk teave olemasolevate kohustuste kohta põhineb inimese enda aususel ja teadmisel.

Inimesed jäävad hätta eelkõige just väiksemate, näiteks uute asjade ostmiseks võetud tarbimislaenude tagasimaksmisega ning neid laene väljastavad innukalt mitte-pankadest krediidiandjad. Rahandusministeeriumi andmetel oli 2024. aasta lõpu seisuga selliste krediidiandjate maksetähtaja ületanud lepinguid ligikaudu  47 000. 

Mündil on ka teine pool: laenuturul tegutsevad erineva riskivalmidusega krediidiandjad. Neil kõigil on oma reeglid, oma ärimudelid ja oma ootused kasumlikkusele. Kahjuks on inimene selles pildis tihti kõige nõrgem osapool. 

Mida krediiditeaberegister lahendab? 

Krediiditeaberegistris avaldatakse info eraisikute finantskohustuste – laenude, liisingute, järelmaksude ja krediitkaartide kohta. Registri kaudu saavad kõik turuosalised ülevaate tarbija olemasolevatest kohustustest, seega saab krediidiandja teha palju täpsema laenuotsuse. 

Krediidiandjana saaksime meie teha täpsemaid riskiotsuseid, mis toob kaasa madalama krediidikahjude määra ja üldise õiglasema konkurentsi.  

Aga miks sellest üksi ei piisa?

Taolise registri tekkimine on aga pool võitu, sest kui puuduvad turule selged laenu andmise miinimumnõuded, kuidas ja millistel tingimustel on lubatud laenu anda, jätkub praegune olukord ning üle laenamise probleem jätkub. 

Swedbankis oleme alati lähtunud vastutustundlikku laenamise põhimõtetest, analüüsime põhjalikult inimese laenu tagasimaksmise võimekust.

Kuid kui mõni teine turuosaline ignoreerib registris olevat infot ning annab uusi laene ka neile, kelle maksevõime on piiripealne või puudub, siis läheb kogu süsteemi mõte kaduma. Üks järgib reegleid, teine mitte, ning kannatajaks jääb tarbija. 

Vajame ka laenuteenindamise piirmäära

Eluasemelaenude kohta on Eesti Pank kehtestanud reegli: laenumaksed ei tohi ületada 50% inimese netosissetulekust. See on mõistlik ja hästi töötav piir. Tarbijakrediidi kohta aga taoline tingimus puudub. Samas peituvad just tarbimislaenude turul suurimad riskid. 

Juhime tähelepanu, et laenu teenindamise piirmäära ehk piiri, kui suure protsendi kuusissetulekutest moodustavad laenumaksed, kehtestamise vajadusele on Eestis varem tähelepanu juhitud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Finantsinspektsiooni ja Tarbijakaitseameti 2014. aastal läbi viidud analüüsis „Kiirlaenuturg – analüüs ja ettepanekud“.

Analüüsis leiti, et vajalik on konkretiseerida tarbija maksevõime hindamise nõudeid, kõrvaldamaks puudujääke vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel, ning kehtestada piirmäär, mis reguleerib, kui palju peaks tarbijale tema igakuisest sissetulekust alles jääma pärast laenumaksete tasumist. Mitmes Euroopa riigis, sealhulgas Lätis ja Leedus, on tarbijakrediidile juba seatud sarnased piirmäärad.

Swedbank on valmis miinimumnõuete kehtestamises kaasa mõtlema. Peame mõtlema ja arutlema, kust jookseb ühiskonnas tarbimislaenude valulävi, kehtestama selles osas miinimumnõuded ning kasutama õigusriigis kohaseid protsesse, st probleeme tuleb lahendada seaduste muutmise kaudu.

Vastutustundliku laenamise põhimõte kujutab endast tõenäosuse määramist, kas teatud kohustuste mahu ja sissetuleku suhte korral on tõenäoline, et laenuvõtja võib sattuda laenu tagasimaksmisega raskustesse. Tõenäosuse määramine on praegu aga iga krediidiandja subjektiivne hinnang, mistõttu ei ole välistatud, et konkreetse krediidiandja riskiisust lähtudes võib konkreetsele tarbijale võimaldatavate tarbimislaenude maht ületada kordades tema sissetulekuid, nagu kahjuks oleme avalikkuse ette jõudnud lugudest ka näinud. Piirmäär muudaks vastutustundliku laenamise objektiivseks – piir, millest alates ei tohi enam laenu anda, oleks riigiüleselt määratud.

Me ei räägi millegi revolutsioonilise kehtestamisest, vaid mõistlikust ja hästi toimivast praktikast, mis aitab ennetada probleeme juba eos. 

Hirmude maandamine 

Iga uus andmekogu, eriti selline, mis sisaldab tundlikku teavet, tekitab inimestes õigustatult küsimusi. Kes andmetele ligi pääseb ja millal? Kuidas andmeid hallatakse ja kui kaua säilitatakse? Kas neid võidakse kuritarvitada?

Kogu süsteemile tuleb kehtestada selged järelevalve reeglid, mis on selgelt reguleeritud isikuandmete kaitse seadustega. Nii saab maandada riske ja kasvatada ühiskonna usaldust. Ja mitte ainult. Krediiditeaberegistri mõju ei piirdu vaid üksikisiku või ettevõtte tasandiga – sellel on potentsiaalne positiivne mõju kogu Eesti majandusele.

Kui laenupoliitika muutub läbipaistvamaks ja reaalsetel andmetel põhinevaks, kasvab ka tarbijate kindlustunne: nad teavad oma rahalist seisu paremini ning teevad teadlikumaid otsuseid. See omakorda suurendab finantssektori usaldusväärsust ja loob eeldused uute investeeringute tekkimiseks. Pangad ja muud finantsettevõtted saavad täpsema riskiarvestuse toel võtta vastu julgemaid otsuseid. 

Kui muutus, siis süsteemne ja läbimõeldud 

Krediiditeaberegistri tekkimine kolme aasta pärast on kaua oodatud samm edasi. Kuid selliste suurte sammude puhul on väga oluline, et need oleksid kohe selliselt läbi mõeldud, et neist sünniks maksimaalne kasu minimaalsete riskidega.

Ainuüksi registrist ei piisa tarbijate huvide kaitseks, kui krediidiandjate riskiisule ei seata turuüleseid üheselt mõistetavaid ja mõõdetavaid piire. Ühtne register peab käima käsikäes ühtsete laenureeglitega, mis kehtivad kõikidele. 

Piirmäära kehtestamise juures tuleb kindlasti silmas pidada, et regulatsioon ei piiraks ebamõistlikult inimeste juurdepääsu krediidile ning ka piirmäära kehtestamise järel oleks suuremale osale Eesti elanikkonnast endiselt tagatud krediidi saamise võimalus vastutustundlike turuosaliste poolt.

Kokkuvõtvalt on eesmärk välistada olukord, kus inimene leiab end olukorrast, kus ta saab palka 1500 eurot kuus ja märkamatult on laenumaksed jõudnud 2000 euro juurde. Kahjuks meil selliseid näiteid eksisteerib. Krediiditeaberegister koos piirmääraga kaitseks tarbijaid selle eest.

Soovid mõista oma finantskohustusi paremini? Tutvu meie laenukalkulaatorite ja nõuannetega Swedbanki veebilehel.