Harjumaal loodud SKP osakaalu tõus jätkub
Eesti majandustegevus koondub üha enam Tallinnasse ja Harjumaale
Möödunud aastal toodeti Harjumaal 64%, sealhulgas Tallinnas 53%, kogu Eesti SKP-st. Harjumaa ja Tallinna osakaalu tõus on toimunud just viimase viie aasta jooksul. Lisaks kõrgele osakaalule Eesti kogumajanduses on Harjumaal ja Tallinnas loodud SKP elaniku kohta vastavalt 145% ja 165% üle Eesti keskmise. Kõige madalam on elaniku kohta loodud SKP aga Põlva, Jõgeva ja Valga maakonnas. Põlva maakonna vastav näitaja on vaid 41% Eesti ja 28% Harju maakonna keskmisest. Seega erinevused maakondade vahel on väga suured ja need on aastatega kasvanud. Kui aga vaadata SKP ja SKP elaniku kohta kasvukiirust (jooksevhindades), siis on need kõige tempokamad olnud Tartu linnas, mis on omakorda aidanud kaasa selle maakonna kiirele kasvule.
Mis on Ida-Virumaa probleem?
Kõige tagasihoidlikumalt on viimasel viiel aastal kasvanud SKP elaniku kohta Ida-Virumaal. Samas ei ole see Ida-Virumaa näitaja Eesti kontekstis üldsegi madal- see on Eesti mediaan- ning ka keskmine palk pole kaugeltki Eesti madalaim. Küll on aga töötuse määr Eesti kõrgeim ja hõivatute osatähtsus tööealisest elanikkonnast üks madalamaid (Põlva maakonnas on see näitaja veelgi madalam). Ida-Virumaa kõrge töötusemäära põhjuseks on see, et selle maakonna majandusstruktuuris on energiatootmine ja mäetööstus olnud väga suure osakaaluga (oluliselt suurema osakaaluga kui teistes maakondades). Samas on need tegevusalad viimase 10 aastaga parandanud oma tootlikust teistest tegevusaladest enim ning seetõttu vajatakse ka vähem töötajaid. Madal tööhõive määr näitab ühest küljest seda, et tööta jäänud inimesi ei ole piisavalt kiiresti ümber õpetatud, teisest küljest aga seda, et see maakond ei ole suutnud veel muutustega kohaneda.
Elaniku kohta suurema SKP-ga maakondades on kõrgem teenustesektori osakaal
Kuigi on erandeid, on suurema SKP-ga elaniku kohta maakondades ka kõrgem teenustesektori osakaal (näiteks Tallinna ja Tartu kaasabil Harju ja Tartu maakonnas vastavalt 78 ja 70%). Ja vastupidi, elaniku kohta loodud madalama SKP-ga maakondades on suurem põllu- ja metsamajanduse osakaal. Erandina tuleks välja tuua Viljandimaa, kus põllu- ja metsamajanduse osakaal on küll Eesti suurim ning teenustesektori osakaal väikseim, kuid selle maakonna SKP elaniku kohta on Harju, Tartu ja Pärnu maakondade järel Eestis neljandal kohal. Seega sõltub maakonnas loodud lisandväärtus selle majandusstruktuuri kõrval väga olulisel määral ka konkreetsete ettevõtete tootlikkusest.
Teenustesektori osakaal suureneb kogu maailmas
Ühest küljest, kõrgema elatustaseme ja rikkuse juures eelistatakse tarbida rohkem teenuseid. Teenustesektoris on ettevõtetel turule sisenemine üldjuhul lihtsam kui tööstuses, mis eeldab suuremaid alginvesteeringuid. Mitmed teenusetootjad pakuvad üha rohkem sisendeid tööstusele.
Teisest küljest on tööstus muutunud tehnoloogiasse investeeringute tõttu oluliselt tootlikumaks ning see suudab rohkem ja odavamalt kaupu valmistada. Vaba väliskaubandus võimaldab tööstusel osta oma tootmissisendeid nendest riikidest, kus neid kõige soodsamalt toodetakse.
Kõrgema tootlikkusega ettevõtted saavad maksta kõrgemat palka
Üldiselt on elaniku kohta suurema SKP-ga maakondades kõrgem keskmine palk ja vastupidi. Harjumaal, kus on kõige suurem SKP elaniku kohta, makstakse ka kõrgeimat palka; seevastu kõige väiksema SKP-ga elaniku kohta Põlva maakonnas on ka kõige madalam keskmine palk. See on ka loomulik, kuna kõrgema tootlikkusega ettevõtted saavad oma töötajatele kõrgemat palka maksta.
Majandustegevuse koondumise määr Tallinnasse on Euroopa üks kõrgemaid
Pealinnades loodud SKP osakaal on suurenenud ka paljudes teistes riikides – näiteks Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis (Riia osakaal on pärast pikemat langust suurenenud alates 2012. aastast). Euroopa riikide võrdluses on Tallinnasse ja Riiga koondunud majandustegevus üks suurimaid (suurim on see vaid väikeriikides Maltal, Küprosel ja Luksemburgis). Tallinna ja Riia osakaalud on suurusjärgus sarnased (53-54%), samas kui näiteks Vilniuse osakaal oli 2014. aastal 40%, Helsingis 38%, Stockholmis ja Londonis 32%, Pariisis 30%, kuid Varssavis vaid 18%. Nende numbrite juures tuleb aga arvestada, et definitsioonid, kuidas linna administratiivset suurust arvestatakse, võib olla veidi erinev.
Pealinnast eemal olevates maakondades muutub tootlikkuse tõstmine veelgi olulisemaks
Sellest aastast Eestis kehtima hakanud uus haldusjaotus toob kaasa mõningaid muudatusi maakondades loodud SKP suuruses. Eesoleva kümnendi jooksul suureneb Statistikaameti prognoosi järgi rahvaarv vaid Harju- ja Tartumaal (peamiselt Tallinna ja Tartu kaasabil), samas kui ülejäänud maakondades rahvaarv väheneb keskmiselt ligikaudu kümnendiku võrra. Rohkem inimesi tähendab aga rohkemat sisenõudlust ehk suuremat nõudlust teenuste ja kaupade järele. Tarbijate vähenemine ja vanemaealiste inimeste osakaalu suurenemine toob kaasa väiksema kaupade ja teenuste tarbimise (tõsi küll, vananemisega seotud teenuste, näiteks meditsiini ja sotsiaalhoolekande, osakaal suureneb). Seega jätkub tõenäoliselt Harju ja Tartu maakonnas loodud lisandväärtuse osakaalu tõus Eesti majanduses. Ülejäänud maakondades muutub tootlikkuse tõstmise vajadus aga olulisemaks selleks, et palkade erinevus Harjumaaga veelgi ei suureneks.
