Itaalia ohustab euroala stabiilsust

Jõulude eelne aeg ei ole Euroopa poliitikutele (ja analüütikutele) kerge olnud. May maadleb Parlamendi ja Brexitiga,  Macron võitleb madala reitingu ja ulatuslike protestidega, Merkel otsis endale järglast. Rootsi ja Läti poliitikud pole valimiste järel mitme kuu vältel suutnud isegi valitsust moodustada. Ja siis on veel Itaalia.

Pärast kolm kuud kestnud läbirääkimisi  said Itaalias juunis võimule kaks küllaltki erinevat populistlikku parteid, kes kumbki ei suuda oma kallitest valimislubadustest loobuda. Nii esitatigi Euroopa Komisjonile eelarvekava, kus järgmise aasta eelarvepuudujääk on umbes sama suur kui eelmistel aastatel. See aga ei meeldi euroala stabiilsuse pärast muretsevale Brüsselile, kes soovib, et Itaalia liiguks jõulisemalt riigi võlakoormuse vähendamise suunas. Riske suurendab see, et Itaalia valitsuse majanduskasvu prognoosid ja plaanitavate reformide positiivne mõju on liiga optimistlikud. Seega võib tegelikkuses eelarvepuudujääk valitsuse poolt oodatust veelgi suuremaks osutuda.

Kallid valimislubadused paisutavad riigieelarve kulusid

Koalitsioonipartnerid arvavad, et Itaalia hiiglasliku võlakoormaga võitlemiseks on parim viis mitte riigi kulutusi koomale tõmmata, vaid neid hoopis suurendada. Nii saaks nende arvates majandus hoo sisse ja see tekitaks omakorda täiendavaid maksutulusid. Mitmete suuremate valimislubaduste puhul, näiteks kodanikupalga maksmine  töötutele või pensioniea langetamine, on tegemist siiski lühiajalist tarbimist toetavate meetmetega, mis samal ajal tõstavad riigieelarve kulusid nii lühi- kui pikaajaliselt. Samas valimislubadus tulumaksu alandada ja erinevaid maksumäärasid ühtlustada mõjutaks majandust positiivselt ja seda pikema aja jooksul. Itaalia maksukoormus on OECD riikide hulgas üks suuremaid. Samal ajal pole teada, millega kaetakse nii suure maksulangetuse tagajärjel riigieelarvesse tekkiv auk. Eelarve on praegu parlamendis ja selle peavad mõlemad kojad heaks kiitma enne aasta lõppu.

Majanduse vaevaline taastumine

Itaalia majanduse maht on praeguseni allpool eelmise kriisi eelset taset. Eesti majandus on sama aja jooksul kümnendiku võrra kasvanud. Itaalia majandus on endiselt nõrk. Seni avaldatud majandusnäitajad viitavad sellele, et majanduse maht võib aasta viimastel kuudel teist kvartalit järjest väheneda. Tööpuudus, mis on niigi üks euroala suurimaid, on viimasel kahel kuul tõusnud. Järgmisel aastal peaks prognooside kohaselt Euroopas majanduse kasvuhoog raugema – see pidurdab ka Itaalia majanduse arengut.

Võla teenindamine läheb järgmistel aastatel keerulisemaks

Isegi, kui lähikuudel Brüsseliga kokkuleppele jõutakse ja Itaalia eelarvedefitsiiti vähendab, siis on see Brüsseli ja teiste euroala liikmete jaoks vaid lühiajaline võit. Eelarvekava tuleb ka ellu viia ja see on tavaliselt plaanide tegemisest keerulisem. Arvestada tuleb ka sellega, et riigivõla teenindamine läheb järgmistel aastatel keerulisemaks.

Esiteks tõuseb raha hind. Praeguste prognooside järgi hakkavad alates järgmise aasta teisest poolest tasapisi tõusma euroala intressimäärad ehk võla teenindamine läheb kallimaks. Teiseks hakkab Euroopa Keskpank oma varaostuprogrammi (mille raames osteti ka Itaalia valitsuse võlakirju) koomale tõmbama – programmi mahtu varsti enam ei suurendata. See tähendab, et Itaalia valitsus peab oma võlakirjadele leidma varasemast rohkem teisi ostjaid.

Kui usaldus Itaalia majanduse ja riigirahanduse vastu nõrgeneb (ja näiteks reitinguagentuurid Itaalia võlakirjadele antud hinnet alandavad), siis muutub raha hind Itaalia jaoks veelgi kallimaks. Mis omakorda muudab suure riigivõla teenindamise veelgi raskemaks. Kui riigireiting jõuab „rämpsu“ tasemele, siis ei saa ka Euroopa Keskpank enam Itaalia võlakirju oma varaostuprogrammi raames osta.

Kui võlakirjade väärtus langeb, suurenevad omakorda probleemid panganduses, kuna Itaalia pankadel on varade hulgas palju neidsamu võlakirju. Panganduse olukord on juba praegu keeruline, kuna halbade laenude tase on endiselt kõrge ja laenude andmine tagasihoidlik. See omakorda takistab majanduse kiiremat kasvu. Kui pangandussektor peaks riigipoolset tuge vajama, suureneks eelarvepuudujääk veelgi.

Euroopal on võimaliku kriisi korral püssirohtu varasemast rohkem

Rahaturu intressimäärad ongi peamine „piits“, millega Itaaliat konservatiivsema eelarvepoliitika suunas liikuma panna. Brüsseli käed jäävad siin lühikeseks. Teoreetiliselt saab Euroopa Komisjon teha eelarvereeglitega patustajale trahvi kuni 0,5 protsendi ulatuses vastava riigi SKPst. See on aga poliitiliselt keeruline ja aeglane protsess. Juhul, kui riik keeldub trahvi maksmast, ei saa Brüssel eriti midagi teha, arvestades, et Itaalia on EL eelarvesse netomaksja (kuigi mitmed piirkonnad saavad olulisi toetusi).

Järgmisel aastal toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, kus suure tõenäosusega euroskeptikud kohti juurde saavad. Kuigi ilmselt jäävad peale siiski senised traditsioonilisemad ja eurointegratsiooni pooldavad vaated, siis võib pärast valimisi Itaalial Brüsselis endale soodsamate tingimuste kokku leppimine lihtsam olla.

Euroala institutsioonid on uueks stressiolukorraks tunduvalt paremini valmis kui Kreeka kriisi ajal. Euroopa saab Itaaliat toetada juhul, kui ta abi palub ja pakutud tingimustega nõustub. Samas ei ole loodud meetmeid praktikas kunagi testitud, nii et ei tea, kas ja kuidas need töötaksid. Loodetavasti ei tule neid praktikas testima hakata.