Itaalia populistlik valitsus riskib oma riigirahanduse jätkusuutlikkusega

Itaalia majanduse probleemiks on kombinatsioon aeglasest majanduskasvust ja kõrgest riigivõlast

See, millises ulatuses ja kas üldse Itaalia uue valitsuse poliitika majanduskasvu ergutama hakkab ja samal ajal riigivõlga vähendab, näitab aeg. Igal juhul on Itaalia rahandusminister Tria seda lubanud. Selleks vajab riik hulganisti struktuurireforme, kuna tootlikkuse kasv on aeglane, tööturg on jäik, tooteturud vähese konkurentsivõimega, suur hulk pereettevõtteid ei näita kasvu, panganduses on halbade laenude osakaal väga suur, haridussüsteem on nõrk, tippspetsialistid lahkuvad riigist jne.

Itaalia valitsuse majanduse ergutamise kava võib kujuneda üle jõu käivaks

Uue valitsuse majanduspoliitika on halvendanud finantsturgudel investorite kindlustunnet. Oodatakse, mis suunas Itaalia poliitika tegelikult liigub. Samas, kui vaadata euroala aktsiaturgude volatiilsust, siis see tõusis küll mai lõpus, kuid on nüüdseks uuesti madalale tasemele langenud. Samuti ei saa seda tõusu võrrelda ei käeoleva aasta veebruariga (kui USA turg muutus närviliseks inflatsiooni kiirenemise ja majanduse ülekuumenemise hirmus, mis võiks Föderaalreservi suunata kiiremini intresse tõstma), rääkimata 2011-2012. aastate Euroopa võlakriisi aegsest volatiilsuse tõusust.

Itaalia on liiga suur selleks, et EL (ja IMF?) seda Kreeka moodi päästa suudaks. Kui Kreeka moodustab vaid protsendi EL SKP-st, siis Itaalia enam kui kümnendiku.

Itaalia valitsuse nägemus 2,3 triljoni euro suuruse (132% SKP-st) riigivõla vähendamiseks on mitte kokkuhoid, vaid majanduskasvu ergutamine ning samal ajal struktuurireformide elluviimine, mis looksid paremad tingimused investeerimiseks ja tööhõive kasvuks. Liiga juht Salvini teatas hiljuti, et riigieelarvedefitsiiti ei lasta üle EL-s lubatud 3% piiri. Sellesse lubadusse tuleks aga väga ettevaatlikult suhtuda, kuna Euroopa majandustsüklit arvestades ei pruugi fiskaalselt stimuleeritav kasv tulla pikaajaline, kuid selleks tehtud kulud on väga suured. Bloombergi järgi võib Itaalia uue valitsuse kulutuste mahuks olla 100 miljardit eurot, IMF hinnangul küündib see isegi 126 miljardi euroni. Muidugi ei ole välistatud, et Itaalia valitsus viib oma plaanid ellu vaid osaliselt, mis peaks kulutusi ja ka riske vähendama.

Itaalia peaks vähemalt lähiajal oma võla teenindamisega hakkama saama

Kuigi itaallaste usaldus Euroopa Liidu institutsioonide vastu on üsna nõrk ja EL tulevikku suhtutakse pigem pessimistlikult, toetab viimase Eurobaromeetri järgi 61% rahvast rahaliitu ja eurot. Ka uus valitsus on kinnitanud, et euroalalt ei lahkuta. See teadmine on finantsturge rahustanud. Samas, kuigi Itaalia riigivõlakirjade intressid on nüüdseks juuni alguse tõusust allapoole tulnud, on need teiste Euroopa riikide omadega võrreldes jätkuvalt kõrged. Kuigi võlakirjade intressid on tõusnud, on need pikemas ajavaates jätkuvalt madalad, mis tähendab, et kõrge riigivõla teenindamine on veel suhteliselt odav.

Vaatamata sellele, on Itaalia intressimaksed SKP suhtes ühed EL suurimad, sealhulgas suuremad kui Kreekal. Möödunud aastal olid need näiteks Portugalil 3,9%, Itaalial 3,8%, Kreekal 3,2% ja Hispaanial 2,6% SKP-st. Samas on Itaalia oma intressimaksete koormust vähendanud – näiteks 10 aastat tagasi olid need 4,8% ja 20 aastat tagasi isegi 9,2% SKP-st. Seega peaks Itaalia ka tõenäoliselt nüüd oma võla teenindamisega hakkama saama.

EKP rahapoliitika jääb ka lähiajal euroala majandust toetavaks

Kuigi intressimäärad on tasapisi tõusmas, näitas möödunudnädalane Euroopa Keskpanga Nõukogu otsus, et vähemalt eesoleva aasta jooksul keskpank veel midagi ei liiguta ning tõenäoliselt tuleb intressimäärade tõstmine järgmisel aastal tagasihoidlik ja ettevaatlik. Seega peaksid lühiajalised turuintressimäärad jääma lähiajal madalaks. See aga ei tähenda tingimata, et ka riigivõlakirjade tootlused madalaks jäävad. Näiteks 2011. aasta sügisel eskaleerunud võlakriisi aegu oli Itaalia riigivõlakirjade ja EKP intressimäärade vahe lausa 6 protsendipunkti (keskpanga 1,5% intressi kõrval oli Itaalia riigivõlakirjade intress 7,5%).

Euroopa Keskpank otsustas küll eelmisel nädalal, et vähendab pärast käesoleva aasta septembrit oma varaoste ning aasta lõpus lõpetab need (kui kõik tingimused selleks sobivad on), reinvesteerib keskpank juba ostetud võlakirju ning see hoiab euroala rahastamise veel mõnda aega üsnagi mahuka. See toetab ka Itaalia majandust.

Kuigi Itaalia tööstuse, teenustesektori ja tarbijate kindlustunne on sel aastal ja eriti viimastel kuudel nõrgenenud, on see jätkuvalt tugev. Tööstuse kindlustunne on näiteks (veel!) viimase 7 aasta tugevaim. Itaalia riigivõla teenindamisele on toeks vähenenud riigieelarvedefitsiit. Samuti on Itaalia primaarne eelarvedefitsiit ehk eelarve ilma intressimakseteta olnud ülejäägis.

Itaalia võimaliku võlakriisi nakkusoht teistele riikidele on tagasihoidlik

Kui rääkida halvima stsenaariumi korral Itaalia võimaliku võlakriisi nakkusohust teistele riikidele, siis tuleks arvestada, et 2/3 riigivõlast kuulub Itaalia residentidele (see osakaal on viimase 10 aastaga suurenenud). Selle võrra on Itaalias tekkival võlakriisil nõrgem mõju teistele Euroopa riikidele. Mai lõpus – juuni alguses tõusnud Itaalia võlakirjade tootlustel oli teistele Lõuna-Euroopa riikidele mõõdukas või isegi tagasihoidlik mõju. 2011 ja 2012 võlakriisi aastad ei ole praegusega hästi võrreldavad – siis olid pinged finantsturgudel oluliselt suuremad ning nüüd on euroala institutsionaalne raamistik palju rohkem arenenud. Samuti on praegu Itaalia majandus tugevam.

Itaalias võlakriisi tekkimise oht on praegu suhteliselt väike, aga kindlasti mitte olematu ja sealset olukorda tuleb pidevalt jälgida. Kuigi finantsturud on praeguseks enam-vähem rahunenud, on Itaalia populistliku valitsuse poliitika tõsine risk selle riigi rahanduse jätkusuutlikkusele. Kui olukord eskaleerub ja eriti kui tekib konflikt EL tasandil riigirahanduse teemal, võib volatiilsus aktsiaturul taas suureneda. Samuti jätaks see tõenäoliselt EKP intressimäärad kauem madalaks.

Põhjamaad ja Baltimaad peaksid võlakirjaturult tulenevate šokkide suhtes praegu üsnagi vastupidavad olema, kuna meie riigirahandus on tugev. Samas mõjutaks Itaalia majandusolukorra oluline halvenemine meie kaubanduspartnereid ja välisnõudlust ning seeläbi ka meie ekspordivõimalusi. Samuti on praegu veel raske hinnata komplekssete riskide omavahelist toimet ja nende eskaleerumise mõju. Itaaliaga seotud ohule tuleks kindlasti juurde arvestada kaubandussõjaga, protektsionismi levikuga seotud jpm riskid.