Kaubadefitsiidist olulisem on selle tekkimise põhjus

Enamus meist ilmselt mäletab umbes kuu aega tagasi toidupoodides tühje riiuleid, kus oleksid pidanud olema võipakid. Võib-olla tuleb mõnele meelde ka seitse aastat tagasi korraks lahvatanud tatra puudus. Kuidas on turumajanduses kaupade defitsiit üldse võimalik? Kas antud olukordade juures saab üldse väita, et turumajandus töötab? Saab küll väita, sest juba fakt, et pakkumise ja nõudluse muutused olukorra tasakaalust nihutavad ning et see hiljem taastub, näitab, et turumajandus toimib. Kui hästi või halvasti, on juba omaette teema. See, et vahest mõne kauba või teenuse defitsiit tekib, ei näita veel, et turg ei funktsioneeri. Kindlasti ei tohiks siin tuua paralleele nõukogudeaja plaanimajandusega, kui kaupade ja teenuste defitsiit oli süsteemne nähtus.

Kaubadefitsiidi tekitab tavaliselt mitmete tingimuste kokkusattumine

Teatavasti ei olnud võipuudus midagi Eesti-spetsiifilist. Veelgi hullem oli olukord Norras ja Rootsis 2011. aastal ning puutumata ei jäänud siis ka meie põhjanaabrid. Sel aastal on võipuudust saanud tunda ka prantslased. Võipuudus tekkis Eestis samal ajal mitme tingimuse kokkusattumise tulemusel. Ühes küljest oli selleks nõudluse suurenemine või järele kogu maailmas, millele tootmine piisava kiirusega järele ei jõudnud. Võituru on muutnud turbulentsemaks ka Euroopa Liidu piimakvootide kaotamine 2015. aastal, mis koos suurenenud nõudlusega või hinnad kõrgustesse tõstis. Hinnatõus ja nõudlus mujal maailmas on suunanud aga osa Eestisse sisseostetud võist mujale. Ja siis kindlasti ka tarbijate järsult suurenenud mure oma või varude suhtes, mis pani neid paanikas ostma seda kaupa tavapärasest rohkem ehk tekitas pisemat sorti nõudlusšoki. Kuna või on piimatööstuses kõrvaltoode ning seda eraldi ei valmistata, siis ei saanud kohalik või pakkumine piisavalt kiiresti suurenenud nõudlusele reageerida.

Riiklik sekkumine moonutab turgu

Kui vaba turg peaks üsna hästi saama hakkama pakkumise ja nõudluse järskude muutustega, siis riigipoolse sekkumisega – näiteks impordipiirangute kehtestamisega ja/või kohalike tootjate soodustamisega – tekitatud turumoonutuste kõrvaldamisega ei pruugi nii lihtsalt minna. Näiteks kuue aasta tagust võikriisi Norras võimendas sealne protektsionistlik (kõrged impordimaksud sisseostetud võile) ja ühte kohalikku suurtootjat soodustav poliitika, mis vähendas konkurentsi. See ei lasknud pakkumisel piisavalt kiiresti kasvanud nõudlusele reageerida ning tõstis või hinnad kiiresti väga kõrgeks (sellel, mida veel poest saada oli). Ka Rootsi piimaturg on kontsentreeritud ja jäik, mis halvendab erinevate- olgu siis pakkumis- või nõudlusšokkidega – toimetulemist. Tegemist on struktuursete probleemidega, mis vajavad reformimist. Tarbijate ostupaanikat paistab olevat küll vahest võimatu ära hoida, kuid iga riigi eesmärk peaks olema sellise turu loomine, mis šokkide korral ennast kiiresti tasakaaluasendisse tagasi suudaks viia. Kahjuks on protektsionistlike ja kohalikku tootjat soodustavate abinõude arv maailmas suurenenud, mis võivad edukalt mõnda aega töötada tavaolukorras, kuid kriiside tekkimisel vajavad need veelgi suuremat riigi sekkumist.

Viimaste aastate näited kaubadefitsiidist on majanduse üldise toimimise juures pisidetailid

Tegelikult võivad iga kaup või teenus defitsiidiks muutuda ning neid võib tabada järsk hinnakasv või –langus. Sinnamaani kuni sellised nähtused jäävad lühiajaliseks, kui puuduolevaid kaupu ja teenuseid on võimalik asendada teistega ning kui sellised olukorrad ei häiri mõnda olulist tegevust, võiks neid majanduse toimimise juures pisidetailideks pidada. Hoopis olulisem on see, miks sellised olukorrad tekivad.