Mida on igal investoril tarvis võlakirjade kohta teada?

Eesti võlakirjaturg on viimastel aastatel märkimisväärse arenguhüppe teinud. Peaasjalikult tänu siinsete pankade emiteeritud võlakirjadele on kohalik investor saanud tuttavaks investeerimisinstrumendiga, mis varem võis tunduda võõras ja kättesaadamatu. Võlakirjad on investorite portfellis õigustatult tugeva koha leidnud, kuid kasvuruumi jagub veelgi.

Võlakiri on olemuselt väärtpaberi kujul laenuleping, millega ettevõte või institutsioon ehk emitent nõustub maksma intressi ning tagastama võetud laenu põhisumma kindlal tähtajal ja tingimustel võlakirja omandanud isikule ehk laenuandjale.

Kuigi võlakiri on väärtpaber, ei kaubelda kõikide võlakirjadega avalikult börsil. Sellegipoolest on kohalikul turul investorile juba praegu üsna hea valik. Välisturgude võlakirjadega võib aga üles ehitada vägagi mitmekesise portfelli.

Võlakirju võib liigitada mitmeti, näiteks emitendi järgi:

• riigivõlakirja emitent on riik. Peaaegu kõik riigid maailmas, sealhulgas Eesti, finantseerivad oma kulusid ja investeeringuid võlakirjadega;
• munitsipaalvõlakirju emiteerivad muud avaliku sektori asutused ja üksused, näiteks linnad;
• kommertsvõlakirju väljastavad ettevõtted oma kulude ja investeeringute finantseerimiseks ning kapitalistruktuuri ülesehitamiseks.

Võlakirjad võivad olla tagatud või tagamata – sellest lähtub ka nende riskitase ja pakutav intress. Üldiselt on tagatud võlakiri madalama riskiga, kuna emitendi maksejõuetuse korral on võlakirja omanikul võimalik põhiosa ja intressid saada tagatise abil. Kuigi tagamata võlakiri on kõrgema riskiga, pakub see võlakirjaomanikele selle võrra suuremat intressi.

Peamised mõisted võlakirjade vallas

• Nimiväärtus ehk nominaalväärtus on laenu põhisumma, mille laenuvõtja sai. Investorile on tähtis ühe võlakirja nominaalväärtus, sest enamasti väljastab emitent mitu võlakirja ja kogu laenusumma saab kokku, kui korrutada võlakirjade arv ja iga võlakirja nominaalväärtus. Näiteks 100 miljoni eurose emissiooni korral on väljastatud 1000 võlakirja ja iga üksiku võlakirja nominaalväärtus on 100 000 eurot.
• Tähtaeg on aeg, mil peab põhisumma koos intressidega laenuandjale tagastama.
• Kupong on intress, mida laenuvõtja emitendile põhisumma kasutamise eest tasub. Kupongi makstakse kindlaks määratud aegadel, näiteks kord kvartalis, kord aastas või tähtaja lõpus, kuid kupongi arvestatakse iga päeva kohta ning seda nimetatakse kogunenud intressiks (accrued interest).
• Tootlus tähtajani (YTM, yield to maturity) on levinuim viis võlakirja tootluse kirjeldamiseks protsentides. See arvestab tulevikus laekuvaid intresse ja võlakirja hetkehinda ning eeldab saadud intresside kohe reinvesteerimist ja võlakirja hoidmist lunastamiseni.
• Tootlus tagasikutsumiseni (YTC, yield to call) – investeerides võlakirjadesse, millel on ennetähtaegse tagasikutsumise võimalus (näiteks kohalikul börsil noteeritud pankade allutatud võlakirjad), tasub arvesse võtta ka tootlust, kui võlakiri lunastatakse enne tähtaega. Kui võlakiri kaupleb kas alla või üle oma nominaalväärtuse, ei ole YTM ja YTC samad.
• Kuigi võlakirja kupongimäär, YTM ja YTC võivad tunduda sarnaste näitajatena, erinevad need üldjuhul mõnevõrra. Kupongimääras ei arvestata võlakirja hetketuruhinda, samas YTM ja YTC juures küll.

Intressi maksmise viisi järgi võib võlakirju liigitada kolmeks

• Diskontovõlakiri on enamasti lühiajaline (kuni üheaastase tähtajaga) ega maksa eraldi intressi. Emitent saab võlakirja välja andes nominaalväärtusest mõnevõrra vähem raha, aegumise korral aga peab kogu võlakirja nominaali tasuma. Näiteks saab emitent võlakirju väljastades 95 miljonit eurot laenu, kuid tähtaja saabudes tuleb tasuda 100 miljonit eurot.
• Kupongvõlakirjaks nimetatakse intressi maksvat võlakirja, mis on enamasti pikema tähtajaga kui üks aasta. Näiteks laenab emitent 100 miljonit eurot ja pärast tähtaja saabumist tagastab selle summa, olles igal aastal maksnud kupongi 5% aastas.
• Muutuva kupongiga võlakirja intress sõltub näiteks inflatsioonist või mõnest ujuvast baasintressimäärast.

Võlakirjadega kaasnevad samuti riskid

Iga investeerimisvõimalusega tasub investoril teadvustada riske. Sama lugu on võlakirjadega. Lisaks üldistele investeerimisriskidele tuleb võlakirju soetades arvestada:

• emitendiriskiga: laenu andes on alati oht, et emitent pole võimeline laenu põhisummat ega intresse tasuma, halvimal juhul jääb laenuandja kogu summast ilma;
• likviidsusriskiga: investoril võib muutuda võlakirja ostmine või müümine oodatust ajakulukamaks ja hind kehvemaks. Eriti oluline on likviidsus suurema kogusega kaubeldes;
• inflatsiooniriskiga: kuigi enamasti on võlakirja tootlus fikseeritud ja ette teada, tasub investoril nominaaltootlust võrrelda ka inflatsiooniga, mis kujundab reaaltootlust. Kui mõni aasta tagasi võis nullilähedase inflatsiooni keskkonnas 6% aastas pakkuv võlakiri olla atraktiivne investeering, siis näiteks 10% inflatsiooni juures on selles võlakirjas hoitava raha reaalne tootlus siiski negatiivne (6% – 10% = –4%);
• intressimäära riskiga: võlakirjade väärtus on tundlik turuintresside muutusele. Kui intressimäärad tõusevad, siis võlakirjade hinnad langevad. Seda on olnud näha viimastel aastatel, mil baasintressimäärad on nulli lähedalt kerkinud 3–5% tasemele ja võlakirjade väärtused langenud. Kui seni võis 1000-eurose nominaaliga Tallinna börsi võlakiri maksta 100% või rohkemgi oma nominaalväärtusest, siis praeguste intresside juures võib võlakiri kaubelda ka alla nominaali. Samas, kui turuintressid peaksid langema ning tõenäoliselt lähikvartalitel seda ka teevad, tõusevad võlakirjade hinnad.

Millised on võlakirjade plussid ja miinused võrreldes teiste investeerimisliikidega?

Plussid

+ Võlakirjad on madalama riskiga kui aktsiad. Enamasti on võlakirjad fikseeritud tulususega ning tulevased rahavood on ette teada, samas kui ka kõige stabiilsema dividendiaktsia tulevased dividendid pole kunagi täpselt prognoositavad.

+ Emitendi pankroti korral on võlakirjade omanikel aktsionäride ees eelisõigus. Kõigepealt rahuldatakse laenuandjate (ehk võlakirjaomanike) nõuded ning alles seejärel aktsionäride ehk ettevõtte omanike nõuded.

+ Börsil kaubeldavate võlakirjadega saab järelturul tehinguid teha, kaotamata juba teenitud intressi, pangahoiuse ennetähtaegse katkestamise korral võib juba teenitud intressist aga ilma jääda. Tasub siiski teada, et enne võlakirja tähtaja saabumist järelturul kaubeldes võib hind erineda nominaalväärtusest.

Miinused

– Pikaajaliselt on võlakirjade tootlus aktsiate tootlusele keskmiselt alla jäänud. Nagu investeerimise põhitõde aga ütleb, käivad risk ja tootlus käsikäes!

– Võlakirjaomanikud on laenuandjad, mitte omanikud nagu aktsionärid. Seetõttu ei saa nad osa võtta otsustest näiteks aktsionäride üldkoosolekul.

– Võlakirjade tehingu rahaline lävend on sageli pigem kõrge ja levinud minimaalne investeeringu summa kümnetes, vahel sadades tuhandetes eurodes. Pangahoiuseid saab sõlmida ja aktsiaid osta väiksemate summadega. Kohalikul börsil on investoril võimalik kaubelda võlakirjadega, mille nominaal on 100, 500 või 1000 eurot.

Tehingud võlakirjadega

Võlakirjatehinguteks on kaks võimalust. Kui emitent kaasab avalikult raha, saab investor võlakirju märkida esmaemissioonil. Seejärel, kui võlakiri tuleb börsile, alustab see kauplemist järelturul. Võlakirja järelturuhind kujuneb ostu- ja müügihuvist lähtudes ega pruugi täpselt võrduda võlakirja nominaaliga. Võlakirjaomanik võib oodata ka tähtaja saabumist, mil emitent tagastab kogu laenusumma ehk võlakirja nominaalväärtuse ja tasub kupongimaksed. Sel juhul ei mõjuta järelturul olnud hind investeeringu lõplikku tootlust.

Võlakirjadega kaubeldakse turul sarnaselt aktsiatega, kuid selle juures on mõned iseärasused. Kui aktsiatega kaubeldakse tükkides ja igal aktsial on oma hind eurodes (või muus valuutas), siis võlakirjadega kaubeldakse protsendina ühe võlakirja nominaalväärtusest. Näiteks kui emitent on välja lasknud võlakirju, mille ühe võlakirja nominaalväärtus on 1000 eurot, võib järelturul hind olla ka 102%. Sellisel juhul kulub ühe 1000-eurose võlakirja ostmiseks 1020 eurot ning öeldakse, et võlakiri kaupleb preemiaga. Kui sama võlakiri kaupleks 95% juures ehk diskontoga, saaks ostja 1000-eurose võlakirja soetada 950 euro eest.

Välja toodud hinnad on tehingu tegemise hetkel puhashinnad (clean price). Intressi arvestatakse aga päeva täpsusega, mistõttu tuleb investoril aru saada ka võlakirja mustast hinnast (dirty price). Kui ostja ostab puhashinnaga 102% nominaalist ehk 1020 euro eest, siis arvelduspäeval (kaks pangapäeva pärast tehingut) toimub arveldus musta hinna alusel ehk lisaks 102% puhashinnale tuleb ostjal müüjale hüvitada tehingupäevaks kogunenud intress. Näiteks kui võlakirja aastane kupong on 6% ja viimasest kupongimaksest on möödas üks kuu, siis kogunenud intress on 0,5% ja seega must hind 102,5%. Arvelduspäeval tasub ostja müüjale lisaks 1020 eurole ka 5 eurot kogunenud intressi ehk kokku 1025 eurot iga ostetud võlakirja eest.

Swedbanki kliendid saavad Tallinna börsil kaubeldavaid võlakirju osta ja müüa internetipanga kaudu. Kui huvi pakuvad muude Euroopa, USA ja teiste piirkondade riiklikud ning ettevõtete võlakirjad, tasub võtta ühendust maaklerosakonnaga aadressil markets[at]swedbank.ee.

Väikeinvestorid, kes ei saa osta üksikuid võlakirju, võivad kaaluda näiteks võlakirjafondide soetamist. Fondid annavad võimaluse pikemaajaliseks ja hajutatud investeeringuks. Loe täpsemalt, millised on Swedbank Roburi fondidesse investeerimise võimalused siit.

Käesolevat teavet ei tohi käsitleda investeerimissoovituse või -nõustamisena ega kutsena osta või müüa väärtpabereid või teha muid tehinguid.