Kas suured rahasüstid majandusse toovad kaasa kiire inflatsiooni?

Teatavasti on keskpangad pidanud juba pikemat aega majandust toetama ülimadalate või isegi negatiivsete intressimäärade ja suuremahuliste varaostuprogrammide ehk nõndanimetatud rahatrükiga. Eelmisel aastal suurenes majanduse toetamise vajadus ja ka selle rahastamine mitmekordselt. Keskpankade kõrval aitavad majandustel kriisist taastuda nii riikide valitsused ise kui ka Euroopa Liidu erinevad vahendid. Kui keskpankade varaostuprogrammidega on alates möödunud aasta märtsist süstitud maailmamajandusse 6,6 triljonit USA dollarit ehk ligi 8% globaalsest SKP-st, siis Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel on pandeemia mõjude leevendamiseks suunatud riikide valitsuste eelarvetest 12% globaalsest SKP-st. Kusjuures, nii keskpankade kui valitsuste poolt majanduste jõuline stimuleerimine raha lisamisega jätkub. Selline meeletu rahasüst aitab kaasa investeeringute suurenemisele, see stimuleerib üldist majandusaktiivsust ning annab tõuke nõudluse kasvu ahelreaktsioonile, mis hakkab üha rohkem hindu kergitama. Kas selles ei peitu aga oht peatseks liiga kiireks inflatsiooniks?

Majanduse stimuleerimine on mõjutanud peamiselt varade hindasid

Majandusse jõudnud rahahulga ehk rahapakkumise kasv on euroalal järsult kiirenenud ning jõudmas juba sellise temponi, mida me nägime viimati 13 aastat tagasi, kui inflatsioon euroalal keskmiselt üle 4% ja Eestis üle 11% tõusis. Enne ülemaailmset finantskriisi olid rahapakkumise ja tarbijahindade kasv üsna tugevalt seotud, kuid viimase 10 aastaga on see seos oluliselt nõrgenenud. Rahapakkumise järsk kiirenemine eelmisel aastal ei suutnud nõudluse vähenemise tõttu hindade langust ära hoida. Vaatamata madalatele intressimääradele ja suuremahulistele varaostuprogrammidele on euroala viimase viie aasta keskmine tarbijahindade kasv olnud vaid 1% ning viimase kümne aastaga on need kasvanud keskmiselt vaid 1,2%. Eestis on vastavad numbrid 1,7% ja 2%. Viimase 15 aasta jooksul on olnud kolm kiirema inflatsiooniga perioodi, kuid need on järk-järgult nõrgemaks jäänud.

Kuigi tarbijahindade kasv on viimastel aastatel olnud aeglane ning eelmisel aastal nägime ka deflatsiooni, siis varade hinnad on teinud kiire tõusu. Balti väärtpaberituru põhiindeks on aastaga kasvanud 11%, kuid viimase 6 kuuga isegi 24%. Euroala STOXX on aastases võrdluses küll veel samal tasemel, kuid alates möödunud aasta märtsi keskpaigast on see tõusnud juba 58%. S&P 500 indeksi kasv on aga olnud vastavalt 17% ja 75%. Vaatamata majanduskriisile kasvas Eestis möödunud aastal korterite keskmine ruutmeetrihind ligi 7%. Euroala keskmine eluasemeindeks tõusis 9 kuuga aastases võrdluses aga 5%. Seega on üldine hinnakasv olnud tugev, aga see ei kajastu tarbijahindade arvestuses. Keskpankade varaostuprogrammid on aidanud kaasa rohkem varade hindade tõusule, kuid mõju tarbijahindadele on väiksem.

Surve hinnakasvu kiirenemiseks on juba tekkinud

Küll on aga surve ka tarbijahindade kasvu kiirenemiseks või siis deflatsioonist väljumiseks juba tekkinud. Selle taga on kindlustunde paranemine, ülemaailmse nõudluse kosumine möödunud aastasest langusest ning toorainete ja energiahindade tõus. Brenti toornaftahind on tõusnud juba 10%, maailmaturu toidutoormehinnad 14% ja metallide hinnad keskmiselt ligi 40% üle aastataguse taseme. Samuti on järsult kasvanud Aasiast kaupade transpordihinnad ning külm talv on tõstnud elektrihindu. Rahvusvahelise Valuutafondi prognoosi järgi tõuseb toornaftahind aastases võrdluses, pärast eelmise aasta tugevat kukkumist, sel aastal 21% ning ülejäänud toorained keskmiselt 13%. Toorainete hinnakasvu taga maailmaturul on Hiina majanduse ja selle nõudluse kiire taastumine, madalad intressimäärad, nõrgenev USA dollar ja investorite suurenenud riskiisu.

Inflatsioon on küll kiirenemas, kuid veel lähiajal ei tohiks see väga kõrgele tõusta. Hiina erakorraline nõudlus peaks lähiajal leevenema ning see vähendab survet toorainete hindadele. Eestis taastub hinnatõus sel aastal küll nõudluse suurenemise, energiahindade tõusu ja möödunud aastal langetatud aktsiisimaksude mõju taandumise tõttu, kuid lähiaastatel tuleb hinnakasv siiski mõõdukas. Swedbanki hinnangul tõusevad tarbijahinnad sel aastal 1,3% ning järgmisel aastal 1,7%. ECB prognoosib euroala keskmiseks hinnakasvuks sel aastal vaid 1% ning järgmisel aastal 1,1%. Nii Eestis kui ka euroalal üldiselt on inimeste inflatsiooniootused eesoleva aasta kohta praegu väga madalal tasemel ning alla pikaajalist keskmist. Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul tõusevad hinnad arenenud riikides sel aastal 1,3% ja järgmisel aastal 1,5%. Selline inflatsiooni väljavaade sunnib enamikke keskpanku lähiajal jätkama lõdva ja majandust stimuleeriva rahapoliitikaga.

Rohepööre võib pikemas vaates inflatsiooni kergitada

Ka 12 aasta taguse ülemaailmse finantskriisi järel põrkasid euroalal tarbijahinnad nõudluse taastudes paariks aastaks keskpanga sihitud kahe protsendi lähedasest inflatsioonist kõrgemale. Toona stimuleerisid aga keskpangad ja valitsused euroala majandust kordades vähema rahaga, kui praegu. Seega ei tähenda võrdlemisi tagasihoidlik hinnakasvu põhiprognoos lähemaks paariks aastaks seda, et inflatsioon ei võiks oodatust kõrgemale tõusta, seda eriti pikemas ettevaates.

Suur osa rahast seisab praegu nii ettevõtete kui ka majapidamiste hoiustel. Eestis kiirenes ettevõtete ja majapidamiste hoiuste kasv eelmise aasta lõpuks aastases võrdluses 19 protsendini ning ulatus siis kokku 18 miljardi euroni ehk ligi 66 protsendini SKP-st. Majapidamiste nõudmiseni hoiuste jäägi kasv kiirenes möödunud aasta lõpus aastases võrdluses aga 20 protsendini – kasvuni,  mida me nägime viimati 2013. aastal. Suurenenud hoiused peidavad aga endas suurt kuhjunud nõudlust, mis peaks „vabanema“ siis, kui pandeemia taandub, majanduskonjunktuur ja kindlustunne jõulisemalt paranevad. Nõudluse järsk suurenemine avaldab aga survet hindade kasvuks. Hinnasurved hakkavad majanduskonjunktuuri ja nõudluse paranedes tekkima eelkõige nende kaupade ja teenuste juures, mida mõjutavad praegu liikumispiirangud ja muutused tarbimiskäitumises.

Hiina ja teiste suuremate tärkavate turgude integreerimine maailma kaubandussüsteemi, ametiühingute mõju nõrgenemine, arenenud riikides tööturu muutumine paindlikumaks ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtmine on maailmamajanduses hindu allapoole toonud. Pikemas ettevaates globaliseerumise mõju hindadele ilmselt taandub, kuna tootmine Aasias muutub kallimaks. Kliimapoliitika ja rohepööre suurendavad aga nõudlust mitmete oluliste metallide järele, millega ehitatakse madala süsinikuheitmega taristut. Siia juurde võib veel lisada rohepöördega seotud kõrgemad maksud fossiilsete kütuste tarbimisele ja laiemalt, süsinikuintensiivsele majandusele. Pakkumisest suurem nõudlus hakkab tõstma osade toorainete hindasid. Suurem nõudluse kasv eeldab aga seda, et kliimapoliitika ei jää ainult eesmärkideks, vaid et sellega kaasnevad ka reaalsed otsused ja tellimused. Samas peaks automatiseerimine ja suuremad investeeringud tehnoloogiasse parandama tootlikkust ning pidurdama sellega inflatsiooni kiirenemist või tooma mitmete kaupade ja teenuste hindu isegi allapoole.

Keskpankadel on lähiajal keeruline rahapoliitika karmistamisega inflatsiooni alla suruda

Kuigi keskpankade rahapoliitikas on praegu palju võimalusi inflatsiooni kiirenemist alla suruda – näiteks, tõstes intressimäärasid ja vähendades või hoopis lõpetades varaostud – siis tuleks arvestada, et intressimäärade tõstmine raskendaks oluliselt mitmete riikide kõrgele tõusnud riigivõla refinantseerimist. See muudab keskpankadel rahapoliitika karmistamisega inflatsiooni võimaliku allasurumise keerulisemaks. Keskpangad on andnud märku, et ei hakka inflatsiooni kiirenedes rahapoliitikat karmistama enne, kui on selgelt näha maailmamajanduse püsivat taastumist pandeemia põhjustatud majanduskriisist.