Praegust kümnendit jääme meenutama kui stagflatsiooni
Eesti majandus on langenud üheksa kvartalit järjest. Samas, kui 2008. aasta majanduskriisis kukkus majandus nelja kvartaliga üle 15%, siis praegu on langus püsivhindades olnud 6%, nominaalselt on SKP aga oluliselt kasvanud. Käimasolev majanduskriis on seega varasemaga võrreldes pigem vaikne libisemine ja paigalseis.
Palju on räägitud sellest, kui jubedad on Eesti viimase kahe aasta majandusnäitajad. Mina toonitaks siinjuures aga, et veel 2020. ja 2021. aastal olime Euroopa riikide majanduskasvu edetabelis Iirimaa järel teisel kohal. Kaks aastat hiljem peame nentima, et kui panna kokku viimased neli aastat, jääb Eesti majandustulemus suhteliselt tagasihoidlikuks. Kui 2020-2023 oli Euroopa Liidu keskmine majanduskasv püsivhindades 4%, siis Eestis oli see samal perioodil 2,4%, mis kukutab meid teiste Euroopa riikide võrdluses viimase kuue sekka. Meid edestavad seejuures nii Rootsi, Läti kui ka Leedu. Samas jäävad meist tahapoole Soome ja Saksamaa. Paraku tõotab ka käesoleva aasta väljavaade meile jätkuvalt Euroopa Liidu keskmisest kehvemat majanduskasvu. Seda indikeerib ka hiljuti Swedbanki poolt läbiviidud tööstusettevõtete prognoos.
Kui vaadata seda 4-protsendilist Euroopa Liidu keskmist majanduskasvu nelja aasta jooksul, siis võib öelda, et tegemist on paigalseisuga. Ma julgen arvata, et kunagi tulevikus me nii seda vaatamegi – et 2020. aastatel valitses majanduses stagflatsioon, ehk siis suhteliselt madal majanduskasv suhteliselt kõrge inflatsiooniga. Ka 1970. aastatel oli Ameerika Ühendriikides stagflatsioon, mida me tunneme justkui ühe nimega, kuid kogu selle perioodi sisse jäi mitu faasi, sealhulgas kaks energiakriisi kui ka varade hinnatõusu ja -languse perioode.
Võlakoormus devalveerub
Eesti avaliku sektori võlakoormus on jätkuvalt Euroopa madalaim. Eurostati andmete järgi on see 19,6% sisemajanduse koguproduktist. Lätis ja Leedus jääb see 40% ja Rootsis 30% kanti.
Kui üldiselt on Euroopa keskpank inflatsiooni ohjeldamiseks intressimäärasid tõstnud, mõjutades majandusaktiivsust negatiivselt, siis riigid on käitunud vastupidi. Avalik sektor on üritanud oma majapidamisi ja ettevõtteid toetada nii palju kui võimalik ja see hoidis eurotsooni keskmise eelarvedefitsiidi 3,6% tasemel SKP-st. Kusjuures pandeemia-aastatel oli eurotsooni riikide eelarvedefitsiidi tase veelgi kõrgem, vahemikus 5-7% SKP-st.
Süsteemis kiiresti kasvanud raha hulk on vähendanud raha väärtust ja seeläbi võlakoormust tervikuna devalveerinud. Eurotsooni võlakoormuse tase on kukkunud 97%-lt 89%-le. Võlakoormuse suhtarvu langetanud kiire SKP nominaalkasv on loonud justkui riikidele uue võimekuse laenu võtta ja tulla toime ka kõrgemate intressidega. Selle vastutasuks said kõik eurode omanikud tunda lühiajalist kõrget inflatsiooni
Tagasi vaadates tundub, et me oleksime võinud 10 aastat tagasi madalate intressimäärade juures laenu võtta, sest see oleks ajas ära devalveerunud.
Tööpuudus ei kasva
Viimaste andmete järgi on tööpuudus Eestis 7,8%, mis ei ole pikemas ajaloolises võrdluses kõrge tase. Tööpuuduse suhteline stabiilsus on olnud viimase kahe aasta jooksul võimalik, sest ettevõtete seis oli 2022. aasta alguses väga hea – seda nii likviidsuspuhvrite kui ka võlakoormuse valguses. Möödunud on kaks väga keerulist aastat, kuid tööpuudus ei ole oluliselt kasvanud. Ma ütleksin, et tööpuudus 6-8% ongi ideaalne, sest ka liiga madal tööpuudus pärsib majanduskasvu ja -aktiivsust, sest siis räägime me tööjõu defitsiidist.
Me ei näe siiani ka eraisikute laenuportfellides olulisi sissetulekute kaotusi ja võlgnevuste kasvu. Viimased kaks aastat on olnud majapidamistele üllatavalt leebed.
Kas inflatsioon jääb eesmärgi lähedale?
Käesoleva aasta mai seisuga oli aastane hinnatõus Eestis 2,9%. Meenutagem, et tarbijahinnaindeksi aastane tõus ulatus viimaste aastate tipphetkel 25 protsendini.
Eurotsooni keskmine hinnatõus on praegu 2,4%, millega on jõutud üsna lähedale Euroopa Keskpanga seatud 2% eesmärgile. Mis saab edasi? Kas inflatsioon jääb 2% juurde püsima? Seda me ei tea, sest kogu vahepealne rahapakkumise kasv ei ole justkui kõik hindadesse jõudnud. Kui majandusaktiivsus tõuseb ja rahapakkumine hakkab taas tänu madalatele intressimääradele tõusma, võib ka inflatsioon kiiresti taas tõusma hakata.
Pärast kaks aastat kestnud intressitõuse langetas Euroopa Keskpank hiljuti intresse. Sellele järgneb ka laenudega seotud kuue kuu euribori langus, mis praegu on 3,75%. 2024. aasta alguses, kui intresside languse ootused olid suurimad, arvati, et kuue kuu Euribor kukub alla kolme protsendi juba selle aasta suvel. Nüüd ootab turg, et see juhtub järgmise aasta juulis. Ehk ootused Euribori langustempole on märkimisväärselt ajas edasi nihutatud. Küll aga arvatakse nüüd, et see madalam tase jääb pikemaks ajaks. Kui enne arvati, et Euribor kukub kiiremini, kuid läheb üsna kiiresti üles tagasi, siis nüüd ennustatakse, et see kukkumine juhtub hiljem, kuid on püsivam.
Samas, eks nende intressimäärade puhul võime ju ennustada ühte- ja teistpidi, kuid seda, mis tasemele intressimäärad ja inflatsioon pikaajaliselt jääb, seda näeme mõne aasta pärast. Praegu on olnud pigem lühiajaline korrektsioon allapoole.
Urmas Simson, Tööstusuuring 2024: Hetkeseis ja arengud majanduses
Ülevaate annab Swedbanki krediidiriski kontrolli osakonna juht Urmas Simson
