Kas II pensionisamba 10-aastane ooteaeg vajab muutmist?
Rahandusminister Jürgen Ligi ütles, et II pensionisambast lahkujatele seatud kümneaastane taasliitumiskeeld võiks olla poole lühem. Algne piirang loodi eesmärgiga panna inimesi lahkumisotsust hoolikamalt kaaluma, kuid kas see on oma eesmärki täitnud?
Praegu on võimalik II sambast väljuda avalduse alusel, kuid uuesti liitumiseks tuleb oodata 10 aastat. Seejärel saab veel vaid ühel korral sambast lahkuda. Näiteks kui inimene lõpetas maksete tegemise 30-aastaselt ja liitus uuesti 40-aastaselt, saab ta lahkuda alles 50. eluaastast. Pärast seda on II samba uks tema jaoks jäädavalt suletud.
Selliste piirangute seadmine – nagu neid pensionireformi seaduseelnõu seletuskirjas nimetatakse – oli põhjendatav sooviga panna inimesi pensionisambast lahkumise otsust põhjalikumalt kaaluma. Samuti aitavad piirangud vältida olukorda, kus inimesed hakkavad iga paari aasta tagant II sambast sisse-välja voorima. Pensioniks kogumine, nagu investeerimine tervikuna, nõuab pikaajalist vaadet, sest aastakümnete jooksul suudab portfell taastuda majanduslangustest ning kasvatada vara väärtust. Lisaks on aeg iga investori parim sõber, sest liitintressi toel ei kasva mitte ainult põhisumma, vaid ka lisandunud tootlus. Seetõttu soovitab enamik maailma tippinvestoreid jätta investeeritud raha rahule ning ignoreerida kiusatust see ennatlikult välja võtta.
Kas praegune 10 aasta piirang on eesmärki täitnud?
Keeruline on hinnata, kas 10-aastane ooteaeg on tõesti pannud inimesi pensionisambast lahkumist hoolikamalt kaaluma. 2021. aastal esitas II sambast lahkumise avalduse 184 137 inimest, aasta hiljem otsustas lahkuda 29 559 inimest, tunamullu 20 426 ning mullu 18 194 inimest. Kokku on II sambast lahkunud ligikaudu veerand miljonit inimest, kuid me ei tea, kui suur oleks see arv siis, kui uuesti liitumine oleks lihtsam. Kuna enamik lahkujatest tegi seda esimesel võimalusel ja lahkujate arv väheneb pidevalt, võib eeldada, et otsus on olnud põhimõtteline: need, kes ei plaaninud lahkuda, jäid sambasse piirangutele vaatamata, ning vastupidi.
Ooteaja lühendamise eelised
Eesti pensionäride majanduslik olukord ei ole kiita. Pensioni asendusmäär on madal ehk moodustab keskmiselt kolmandiku inimese sissetulekust. Lisaks on keskmine pension väiksem kui suhtelise vaesuse piirmäär ehk üksikute pensionäride toimetulek võiks olla oluliselt parem. Kui eesmärk on aidata inimestel pensioniks paremini valmistuda, ei aita 10-aastane piirang kuidagi selle saavutamisele kaasa. Eriti kuna meie uuringute andmed näitavad, et II sambast välja võetud rahast suunati investeerimisse vaid viiendik, kusjuures investeeringuks oli enamasti kinnisvara või raha hoiustamine. Pea pool ehk 46% sambast välja võetud rahast jäi lihtsalt arvelduskontodele seisma ja 19% suunati tarbimisse.
Eriti kahetsusväärne on asjaolu, et sambast lahkunud inimesed jäid ilma pensionifondide 2023. aasta rekordaasta kasumist. Seda rõhutas ka Swedbanki pensionifondide portfellihaldur Ene Õunmaa oma arvutustes augustis. Keskmine II sambast lahkuja võttis 2022. aastal välja ligi 8000 eurot, millest jäi pärast tulumaksu tasumist alles 6400 eurot. Toona, kaks aastat tagasi, oli keskmine palk 1641 eurot, millest pensionisambasse läks automaatselt 32,8 eurot ja millele riik lisas veel 65,6 eurot. Seega, kui väljunu oleks jätnud toona 8000 eurot kaheks aastaks kasvama ja jätkanud igakuiste automaatsete sissemaksetega, oleks ta näinud oma pensionikontol EPI tootluse järgi 12 154 eurot, mis on välja võetud netosummast ligi kaks korda suurem. Möödunud aastal kasvas II samba pensionifondide koondindeks 16%, kusjuures parima fondi tootlus oli lausa 26,42%.
Praeguseks on lootus, et sambast lahkunud investeerivad oma raha iseseisvalt, suuresti kustunud. Kuigi 10-aastase ooteaja piirang on teatud määral mõistetav, tekitab see ühtlasi pika investeerimisperioodi kaotuse tõttu tõsist muret. Seetõttu võiks kaaluda ooteaja lühendamist, jättes samas alles piirangu, et lahkuda saab elu jooksul vaid kaks korda. Lisaks kordame oma 2019. aastal pensionireformi seaduseelnõu tagasisides tehtud ettepanekut: kui inimene lahkub II sambast, võiks ta pärast ooteaja möödumist liituda sellega automaatselt uuesti. Kui ta siiski soovib I sambaga jääda, saaks ta selleks esitada vastava avalduse.
Kas sissemaksete suurendamise võimalus leevendab lahkujate kaotust?
Pensionisäästude kasvatamiseks rakendus 2024. aastast uus võimalus suurendada II samba sissemakseid 4% või 6% peale. Seda peeti võimaluseks tasandada ajutist pensionikogumise pausi, kuid kas see töötab ka praktikas?
Võrdleme II sambast lahkunute ja sissemaksete suurendajate profiile. Esimeses voorus raha välja võtnute keskmine sissetulek oli 2020. aastal umbes 1255 eurot kuus, mis on veidi alla Eesti keskmise. Teises voorus oli lahkujate keskmine sissetulek 1128 eurot. Kokkuvõttes näitab trend, et kõrgema sissetulekuga inimesed lahkusid II sambast harvem.
Samas näeme, et maksemäära suurendajate seas on pigem kõrgema sissetulekuga inimesed. II samba maksemäära suurendamiseks esitas avalduse 74 000 inimest, kusjuures kõrgema sissetulekuga inimeste seas oli osakaal oluliselt suurem. Alla 1000-eurose kuupalgaga inimeste seas oli maksemäära suurendajaid 11–12%, kuid üle 4000-eurose kuupalgaga inimeste seas 30–45%.
Kokkuvõttes on selge, et II sambast lahkumise otsus on olnud paljude jaoks lõplik ning võimalus uuesti liituda mõjutaks eelkõige neid, kes tehtud otsust hiljem kahetsevad. 10-aastane ooteaeg võib aga takistada inimeste võimalust taastada oma pensionisääste ning kasutada pikaajalise investeerimise eeliseid. Kuna enamik lahkujaid ei suunanud välja võetud raha investeeringutesse, vaid jätsid selle seisma või kasutasid tarbimiseks, on kaheldav, kas praegune piirang täidab algset eesmärki. Samal ajal on maksemäära suurendamine leidnud rohkem vastukaja kõrgema sissetulekuga inimeste seas, mis viitab vajadusele täiendavate meetmete järele, et tagada kõigile võimalus koguda pensioniks piisavalt vahendeid. Seetõttu võiks kaaluda ooteaja lühendamist ja automaatset uuesti liitumist, et tagada inimeste parem valmisolek pensionipõlveks.
