Kliimaprobleemi lahendamiseks ja muutuvas maailmas toimetulekuks vajame süsteemset ümberkorraldust 

Erkki Karo, TalTechi Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis teadus- ja tehnoloogiapoliitika professor privaatpanganduse foorumil:

aasta tagasi osalesin Lõuna-Koreas Aasia riikide majandusteadlaste konverentsil, kus osalesid keskpankurid, arengupankade juhid ja teadlased. Kogu diskussioon keskendus sõjale – kuid mitte sõjale Ukrainas, vaid Ameerika ja Hiina vahelisele konfliktile, mis hõlmab kaubandust, tehnoloogiat ja territoriaalset kontrolli.  

Kogu konverentsil mainiti Euroopat vaid kahel korral. Esimest korda siis, kui üks Hiina majandusteadlane tõi Euroopat 18. ja 19. sajandi majandusmudeli edukaks näiteks. Teist korda siis, kui arutati “väiksemate” Aasia riikide, näiteks Austraalia ja Indoneesia, võimalust luua vabakaubanduse liit, et tasakaalustada Ameerika ja Hiina mõju. Nenditi, et Euroopa võib soovi korral liituda, kuid selge on see, et me ei ole enam globaalsete suhete keskmes. 

Euroopa kolm suurt probleemi ja meie suutmatus tegeleda suurte probleemidega 

Endine keskpankur Mario Draghi on hiljuti sõnastanud Euroopa kolm eksistentsiaalse tähtsusega strateegilist prioriteeti: turvalisus ja kaitsevõime, tehnoloogilise innovatsiooni kiirendamine ning majanduse konkurentsivõime ja rohepöörde sidumine. Kui Euroopa neid kolme suurt väljakutset ei lahenda, võime muutuda pelgalt ajalooliseks kogemuslooks.  

Need probleemid pole aga lihtsasti lahendatavad. Rohepöördest ja kestlikkusest on tegelikult räägitud juba aastakümneid, näiteks tõi Rooma Klubi juba 1970. aastatel esile, et majanduskasv ei saa olla jätkusuutlik ilma keskkonnaaspekte arvestamata. Eestis kirjutas Edgar Savisaar 1985. aastal raamatus „Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid“, et masstarbimisele tuginev kapitalism ja kommunism pole jätkusuutlikud. Tema lahendus oli isemajandav Eesti. 

Kuigi probleemid pole uued, pole ka lahendused sugugi selgemaks muutunud. Me justkui pole valmis probleeme tegelikult lahendama ja otsime lihtsaid kuldvõtmekesi, mis aga ei ava õigeid uksi. Näiteks kliimaprobleemidele tehnoloogilisi lahendusi otsides rakendame täna tihti 50–60 aasta tagasi arendama hakatud tehnoloogiaid. Tuletame meelde, et päikesepaneelid paigaldati esmakordselt USAs Valge Maja katusele juba 1970. aastatel. Samuti on lahendusena nähtav tehisintellekt vaatamata aastakümnete pikkusele arendusele alles oma arengutee alguses ning nõuab seejuures meeletus koguses energiat. Näiteks Google sõlmis hiljuti 2035. aastaks lepingud seitsme väikese tuumajaama energia ostmiseks, mis peaks kasutama tehnoloogiaid, mis pole täna aga kasutuses. Suured panused ja kõrged riskid. 

Me ei suuda lahendada keerulisi, pikaajalisi ja kollektiivseid väljakutseid 

Maailmal ja loodusel on aga ükskõik sellest, et me ei ole valmis. Tänaste kliimastsenaariumite jätkudes – vaatamata rohepöörde rõhutamisel emiteerime me iga aasta üha rohkem CO2te. Teadlased on hinnanud, et näiteks  Aafrikas on mitmeid piirkondi, kus keskmine õhutemperatuur võib tõusta tasemeteni, kus inimesed pole siiani suutnud elada ning see võib juhtuda juba meie laste eluaja jooksul. See tähendab, et miljonid peavad inimesed kuhugi mujale liikuma, aga kuhu? Ikka ka Euroopasse. Seega, isegi kui kliimamuutused meid endid kohe ja aktuaalselt ei mõjuta, siis kaudne mõju näiteks toorainepuuduse ja soovimatu migratsiooni näol saab olema äärmiselt suur.  

Miks me ei saa siis kliimaprobleemi lahendamisega hakkama, kuigi lahendust oleks väga vaja? Meie süsteemid ja turud ei ole loodud lahendama keerulisi, pikaajalisi ja kollektiivseid väljakutseid. Turu reaktsioonihäälestus ja hinnamehhanismid ei toimi piisavalt kiiresti, et vastata pikaajalistele kliimaeesmärkidele.  

Harvardi majandusteadlane Dani Rodrik sõnastas 25 aastat tagasi trilemma, mis aitab mõista meid täna ümbritsevaid poliitilisi ja majanduslikke arenguid: meie globaalse süsteemi kolm põhielementi – demokraatia, rahvuslik suveräänsus ja globaalne majanduslik integratsioon – on omavahel kokkusobimatud. Kolmest elemendist kahte oskame omavahel kombineerida, kuid kõik kolm ei saa tänases süsteemis koos eksisteerida.  

Hiljuti on ta esile toonud, et tänane uus trilemma on seotud meie suutmatusega kombineerida omavahel kliimamuutustega võitlemine, keskklassi heaolu tõstmine arenenud riikides ning globaalse vaesuse vähendamine. Kõike seda oleks aga vaja, et hoida planeeti, majandust ja tänast elukorraldust. Seetõttu peame leidma ühiskonna ja majanduse arenguks uue paradigma. 

Võime olla maailmamajanduse ümberkorralduste keskmes

Võimalik, et üheks süsteemseks muudatuseks saab globaalse tootmine asendamine lokaalsega. Geopoliitilised pinged, tehnoloogiline areng ning rohepöörde keskmes olevad ühiskondlikud muutused on seda nihet võimendamas. Tarbijate eelistused on muutumas – eelistatakse kohalikku toodangut ja väiksema jalajäljega tooteid. See loob võimalusi kohalikele tootjatele ja vähendab sõltuvust üleilmsetest tarneahelatest. Näiteks loob Eesti ettevõte ÄIO alternatiive Malaisias toodetud palmiõlile, püüdes asendada need Eesti saepurust toodetud õlidega. 

Võib juhtuda, et maailma majandus hakkab uuesti muutuma lokaalsemaks. Modulaarne ja paindlik tootmine, mida toetab tehisintellekt ja muud tehnoloogiad, võimaldab tootmismahtude kohandamist ning toob tootmise lähemale tarbijatele. Selline suundumus võib aidata luua turvalisema ja kestlikuma majanduse. Ent nagu alati, sõltub edu sellest, kui hästi me suudame oma majanduslikud ja ühiskondlikud süsteemid ümber korraldada ning neid trende mõistlikult ära kasutada. 

Foto: Karl Heinrich Arras