Eesti majandus on end keeranud näoga töötaja poole

Juunikuu tööstustoodangu numbrid näitasid taas meie tööstuse suhtelist tugevust. Arvestamata energia- ja mäetööstust, on 2015. aasta juuni tööstustoodang vaid 0,7% väiksem kui mullu ning kuue kuu arvestuses on muutus isegi positiivne (+1,3%). Arvestades, et elektrit oli võimalik importida odavamalt ning Eesti Energia andmeil  vähenes põlevkivist elektritootmine 24%, on see ju isegi hea uudis. Tööstustoodangu mahud on ligi viis aastat püsinud samal tasemel, mis on endiselt umbes 25% üle eelmise majandusbuumi tippe. Pidades silmas meie ekspordi sihtturge, nagu ka seda, et 70% tööstustoodangust läheb ekspordiks, siis on mahtude säilimine olnud väga hea saavutus.

Vene turu ärakukkumine sanktsioonide ja rubla languse tõttu on vähendanud Eesti eksporti Venemaale 6-7 protsendini ekspordist. Ka Euroopa majanduse paigalseis ning eriti Soome majanduse kukkumine ei ole meie statistikale märke jätnud.

Kuid märk on jäänud investeeringutele. Investeeringuid tootmismahtude tõstmiseks on töötlevas tööstuses tehtud vähe ja tegelikult on kogu majanduses olnud investeerimine tagasihoidlik. Ettevõtjad näevad riske ja põhjusega. Ilmselt erinevad siin traditsioonilised  ja iduettevõtted, kuid üldistades võib väita, et ettevõtjad ei näe perspektiivi suurteks arenguhüpeteks.

Majandus on pöördunud inimeste poole

Eesti majanduspoliitiliseks probleemiks number 1 on rahvaarv ning töökäte puudus paljudes sektorites. Jah, inimeste füüsiline ja sotsiaalne mobiilsus muudavad tööpuuduse struktuurseks, kuid 2015. aasta II kvartalis oli tööpuudus langenud 6,5 protsendini ning hõivatud oli  640 tuhat inimest.

Töökäte nappus on teinud palgaläbirääkimised töövõtjatele lihtsaks ning alates 2011. aastast on Eesti keskmine palk kasvanud 4-7% aastas, ületades 1000 euro piiri. Eksportivatele tööstusettevõtetele tähendab see otsest kulu, mille tulemusel vähenevad kasumimarginaalid. Tõsi, palgasurve on kõige tugevam vahemikus 500-1000 eurot brutokuupalgana ning kõige raskem ongi ettevõtetel, kelle ärimudel võimaldab maksta just nii suurt palka.

Palgaralli on kaasa toonud pretsedenditu tarbijakindluse. Jaekaubanduse mahud tänavu juunis on võrrelduna 2014. aasta juuniga kasvanud 9,3% (6 kuu kokkuvõttes 7,8%). Alates 2011. aastast on kasvutempo käinud ühte sammu keskmise palga kasvuga.

Aastaga on Eesti pankade poolt väljastatud eraisikulaenude portfell suurenenud 3,3%. Uute laenude väljastamine on lähedane 2008. aasta tasemele, olles siiski 2006. aasta absoluutsetest tippudest kolm-neli korda väiksem.

Tõenäoliselt see tugev tarbijakindlus mingil hetkel siiski alaneb ja seda eriti seoses eksportööride olukorraga. Teiste sõnadega, kui ekspordiga konkurentsis ei püsita, pannakse tehased lihtsalt kinni. Täna on selliseid näited võimalik pigem ühe-käe-sõrmedel kokku lugeda, kuid mida suurem palgavahe on meil naaberriikidega, seda kõrgemad riskid on.

Ettevõtjate kasumid on viimastel aastatel jäänud üldjoontes samaks: nii 2011. kui ka 2014. aastal oli ettevõtluse summaarne kasum 4,5 miljardit eurot. Hüvitised töötajatele (ehk palgad pluss maksud) on samal ajal suurenenud 7,5 miljardilt 9,5 miljardi euroni.

Arvestades SKT väikest kasvu, näitab statistika, et tööjõu kompensatsiooni osakaal on liikunud 45,5 protsendilt SKTst 48,5 protsendini ja arvatavasti jõuame 2015. aastal juba 50 protsendi alla. 1990ndatel oli vastav näitaja veel 40% juures ning Lätis ja Leedus on ta sealkandis tänaseni. 52% on aga juba Soome tase!

Need protsendipunktid võivad ju peale vaadates tunduda tühised, kuid eurodes käib jutt 1 miljardist eurost,  mida on tööandja aastas endal kuludena lisanud ning mis on töötajale ja riigile sotsiaalmaksuna rohkem kätte jäänud. Kõigest kolme aastaga. Muidugi on absoluutnumbrites palgad Soomes kõrgemad kui meil. Kuid muutunud proportsioonid näitavad ilmekalt, et Eestis hoolitsetakse võimaluste piires inimeste eest sama hästi kui Soomes. Võimalused on lihtsalt seni veel kasinamad.

Seega on viimastel aastatel ettevõtjate vaatevinklist toimunud pigem paigalseis, kuid töövõtjate tingimused on oluliselt paranenud. Eesti majandus on end keeranud näoga töötaja poole.

Uus perspektiiv on laiapõhjaline koostöö

Selles kontekstis paistab kohatuna suure osa avalikkuse kasvav pahameel kõige ühiskonnas toimuva suhtes. Eestit (kuid mitte ainult) on haaranud naiiv-pessimismistlik lähenemine kõige avalikus ruumis toimuva osas. Olgu selleks siis valitsuse või ettevõtjate tegevus, sportlaste saavutused või isegi TTÜ rektori valimine. Võib arvata, et üheks põhjuseks on juba saavutatud suhteliselt hea materiaalne heaolu ning uute ja kõrgemate sihtide puudumine.

Sageli on öeldud, et Eesti probleemiks on uute eesmärkide ja perspektiivide puudumine. Kas tõesti on suurte uute sihtide puudumine ja majanduskasvu nigelad väljavaated põhjuseks, et aseainena tehakse destruktiivset kriitikat kõige ja kõikide osas, mis uudiskünnise ületab? Viha ja vaenamine ei ole mitte ainult ”teiste” vaid ka ”omade” (valitsejad, ettevõtjad jpt) suhtes. Eks demokraatlikus korras ole see ka arusaadav – kõik otsivad oma piletit „suurele ekraanile”. Küsimus on, kas see pilet läbi rahva polariseerumise tuleviku vaates liiga kalliks ei osutu? Keskajal maandati perspektiivitunde puudumine ning indiviidi marginaliseerumine kiriku teenimisse. Kuid perspektiivitunde puudumisest tuleva ängi moondamine sõgedaks vihaks ei tundu tänapäeval kõige mõistlikum lähenemine.

Pakun välja, et Eesti uueks perspektiiviks olgu koostöö. Mittetulundus- ehk kolmas sektor on viimastel aastatel muljetavaldavalt arenenud. Ilmselt ei tule juhusena, et samal ajal on Eesti suured ettevõtted hakanud maksma dividende ning dividendidelt tulumaksu. Ettevõtete omavaheline koostöö läbi erialaliitude ei tule kellelegi uudisena. Kuid ettevõtete panustamine abivajajatesse ja vabatahtliku töö propageerimine töötajate hulgas on uue ajastu märk.

Olen varem kirjutanud, et Eesti kultuuri ja keele säilitamine on meie riigi ülim eesmärk. Meid on liiga vähe, et kellelegi selg keerata. Me ei tea kunagi ette, millisest heateost võib suurt tulu tekkida. Kuid katsetamine võimalikult paljude erinevate initsiatiividega tuleb kasuks nii abivajajatele kui ka abistajatele endile. Kui inimese või ettevõtte igapäevases tegevuses suurt hüpet või perspektiivi ei paista, siis on päris kindel, et abivajaja jaoks on iga väiksemgi heategu Suure Perspektiivi täitumine.

(Artikkel avaldatud Postimehes)