Kas eelmiste kriiside lahendamine on praegu meile hea õppetund?

Kuna majanduskriiside põhjused on erinevad ja samuti on erinevad olnud ühiskondlikud ja majanduslikud tingimused kriiside eel või järel, siis on kasutatud nende leevendamiseks ja neist väljumiseks erinevaid poliitikaid. Samas on iga kriis õppetund.

Euroalaga liitumine mõjutas Eestis eelmisest majanduskriisist väljumise poliitikat

Võrreldes 2008/2009. aastate majanduslanguse eelse ajaga oli Eesti majandus veel eelmisel aastal oluliselt paremas seisus – jooksevkonto oli ülejäägis, ettevõtete ja majapidamiste võlg oli väiksem, majapidamiste säästumäär oli ülejäägis ja laenuportfellid kasvasid mõõdukalt. Enne 2008. aastat kasvas majandus aga liiga kiiresti – see oli tugevasti ülekuumenenud ja mitmed makromajandusnäitajad olid tasakaalust väljas. Globaalsest finantskriisist tekkinud mõjudele lisaks võimendas meil majanduslangust ja muutis majanduskriisi tõsisemaks kinnisvaramulli lõhkemine.

Samas, puhvrid riigirahanduses olid enne eelmist majanduskriisi suuremad, kui praegu. Valitsussektori eelarve oli siis ülejäägis ja finantsreservide tase oli 8-9% SKP-st. Viimasel neljal aastal on riigieelarve aga kergelt negatiivne olnud, ja seda vaatamata tugevale majanduskasvule. Samuti on finantsreservide tase madalam, kui enne eelmist majanduskriisi – nüüd on see 4-5% SKP-st. Tasakaalus või isegi kerges ülejäägis eelarve ning finantsreservid annavad riigile ootamatu majandusšoki korral rohkem võimalusi oma vahenditega majandust toetada. Veel hiljuti käis aga diskussioon selle üle, kui kasulik on ikkagi negatiivsete intressimäärade juures suuri reserve hoida.

2009. aastal ei olnud Eestil, ega tegelikult ka suuremal osal Euroopast, esmaseks ja lühiajaliseks prioriteediks kriisist võimalikult kiire väljumine, vaid üritati tagada majanduse jätkusuutlikkus pikemas vaates. Seetõttu rakendati ka kokkuhoiupoliitikat. Liiga tugeva majanduse stimuleerimisega kardeti Eestis hinnakasv liiga kiireks tõsta, mis oleks võinud välistada euroala liitumise. Euroalaga liitumise eesmärk mõjutas siis poliitika valikuid. Valitsus suurendas maksukoormust, müüs saastekvoote ja maad ning vähendas avaliku sektori kulutusi. Võeti vastu ka uus tööturuseadus, mis muutis meie tööturu paindlikumaks.

USA valis kriisist kiiremaks väljumiseks majanduse tugeva stimuleerimise ning taastas kriisieelse tipu oluliselt kiiremini kui Euroopa Liit, rääkimata Eesti. Meie ületasime kriisieelse SKP (püsivhindades) kõrgeima taseme alles 2016. aasta esimeses kvartalis.

Kuna koroonaviiruse leviku ohjeldamisest tingituna on suur osa majandusest läinud väga kiiresti ja väga sügavasse langusesse, siis on praegu tarvis ka tugevat majanduse stimuleerimist ja tuge nii ettevõtetele kui ka inimestele, kes töö kaotavad. Seega, suur osa 11 aasta tagustest abinõudest praegustesse tingimustesse ei sobi.

Hispaania ja Aasia gripi viiruste levikut ohjeldati vähe

Praeguse koroonaviiruse pandeemiaga tegelemist ei saa ka hästi võrrelda 1918-1920. aastate Hispaania gripi või 1957. aasta Aasia gripi pandeemiatega, millest esimene tappis maailmas 17- 50 miljonit ning teine 1-2 miljonit inimest. Hispaania grippi najatus hinnanguliselt ligi 500 miljonit inimest ehk veerand maailma elanikest. Sellele aga eelnes Esimene maailmasõda. Löök tööstusele oli siis küll tugev, kuid paljuski oli selle põhjuseks sõjaaegsete tootmismahtude vähenemine. Kuna haigushüvitisi siis enamikes riikides ei makstud, käisid paljud inimesed tööl edasi, samuti ei tõkestanud valitsused viiruse levikut nii nagu nüüd.

Sarnaselt 1918-1919. aastatega ühtis ka 1957. aasta gripi pandeemia majanduslangusega. Ka siis ei olnud majanduslanguse allikaks gripiviiruse levik. 1957. aastal ei toimunud olulist inimeste eraldamist ja seetõttu oli sellel ka väiksem mõju majandusele.

Eelmiste koroonaviiruste mõju oli oluliselt leebem

2002. aasta sügisel Hiinast alguse saanud SARS-i (Severe Acute Respiratory Syndrome) levik jäi võrdlemisi lühiajaliseks ning selle tervishoiualane mõju oli hoopis teistsugustes proportsioonides, kui praeguse koroonaviiruse pandeemia korral (WHO andmetel registreeriti SARS-i nakatunuid 8098 ja sellega seotud surmasid oli 774). SARS-i levik oli laialdasem vaid üksikutes Aasia riikides (Hiinas, Hong Kongis, Taivanil, Singapuris). Sama käib ka 2012. aastal alanud MERS-i (Middle East Respiratory Syndrome) viiruse leviku ja selle tõttu surnud inimeste arvu ning leviku regionaalse ulatuse kohta. Nii SARS kui ka MERS olid teatavasti mõlemad ka koroonaviirused.