Tants rahakatla ümber
Keskpankade viimase kümne aasta rahapoliitilised meetmed on finantsturgudel investorite jaoks tekitanud nõukaaja lõpul kauplustes valitsenud olukorra – raha on palju, aga midagi mõistlikku osta on selle eest üha keerulisem. Üks oluline erinevus on siiski ka. Kui paarkümmend aastat tagasi olid poodide letid lihtsalt tühjad, siis nüüd on börsidel kraami lademetes, kuid hinnalipik paneb aruka investori sageli kulmu kirtsutama.
Traditsiooniliselt heitlikel aegadel turvasadamat pakkuvad valitsuse võlakirjad on ülerahvastatud – ollakse nõus ostma üha pikema tähtajaga ning madalama krediidivõimekusega emitentide kohustusi. Raskustes Itaalia riigi poolt paar kuud tagasi emiteeritud kolme miljardi euro suurune ning 50 aasta pikkune 2,9%-se tootlusega võlakiri märgiti investorite poolt kuus korda üle! Paljud olid pahased, et soovitud allokatsioon nii väikeseks kujunes ning keegi ei näinud muret tundvat, kas saapamaa pojad ja tütred võetud kohustused tulevikus ka täita suudavad või tahavad. Austrias olid võlausaldajad veelgi lahkemad, nõustudes jaanipäeva paiku märkima saja aasta pikkuseid võlakirju 1%-se tootlusega.
Turud ning investorid on odava rahaga ära hellitatud
Börsidel rõõmustatakse taas riikide halvenevate makronäitajate üle, sest see aitab avada keskpankade rahakraanid. Oleme olukorras, kus neljandik maailma võlakirjadest kauplevad turul negatiivse tootlusega ning üha keerulisem on näha usutavat lahendust, kuidas maailm hüperinflatsiooni abita sellest võlaspiraalist välja suudab rabeleda. Mario Draghi asemel saab lähikuudel Euroopa Keskpanga presidendiks Christine Lagarde. Itaallane asendatakse prantslasega, ühed lõunaeurooplased mõlemad! Ei pea just olema Juri Gagarin, et raketti ära tunda ehk võib võtta kergemat sorti mürki, et lõtv rahapoliitika kestab Euroopas veel mõnda aega. Ja mitte ainult Euroopas. Donalt Trump on saamas oma tahtmist, kus ka USA keskpank on asunud potentsiaalse kaubandussõja ohus turge uute stiimulitega turgutama.
Maailma keskpankade poolt turule paisatud triljonitest hoolimata pole soovitud inflatsiooni suudetud saavutada. Rahakatel podiseb üha suurema leegiga, aga potentsiaalseid sööjaid jääb tema ümber järjest vähemaks. Rikkad on läinud üha rikkamaks ning varade inflatsioon on katla ümbert peletanud ka keskklassi. 2018. aasta lõpu seisuga oli maailma 26 kõige rikkama inimese varade netoväärtus sama suur kui 50% maailma kõige vaesema inimese (3,8 miljardit) varade väärtus kokku ning see protsess üha süveneb. Varade koondumine üha väiksema ringkonna kätte suurendab pingeid ühiskonnas ning tekitab poliitilist ebastabiilsust. Paljud on õnnetud, kuigi statistiliselt peaksime elama paremini kui ei kunagi varem.
Võlakirjade olematu tootlus suunab investorid paratamatult aktsiaturu poole paremaid vilju otsima
Jah, siin on kõrgemad riskid, aga seni on veel ahnus hirmust suurem. 2000. aasta tehnoloogiamull ning 2007. aasta kinnisvaramull on asendunud odava raha mulliga. Kõigil neil buumidel on olnud üks ühisnimetaja – varade hinnad on optimismi toel kasvanud oluliselt kiiremini kui riikide sisemajanduse kogutoodangud (GDP). Northman Traderi turustrateeg Sven Henrich toob oma CNN Business artiklis „Central bank rate cuts are inflating a cheap money bubble“ välja tasemed, kus ajaloos on turgudel buumid otsa saanud. Iga kord, kui globaalne aktsiaturgude kapitalisatsioon on olnud 10% globaalsest GDP-st kõrgem, on turud muutunud volatiilseteks. Kui ettevõtete turuväärtused on ületanud riikide GDP-d 50% võrra, on see siiamaani ajaloos alati tähistanud buumi haripunkti. Eelmise aasta oktoobris jõudis näitaja USA-s 47% tasemele, millele järgnes 20%-ne aktsiahindade korrektsioon. Möödunud kuul jõudsime taas 45% tasemele, mis vallandas taas müügilaine.
Rahakatel podiseb ka väljaspool börse ning üha enam inimesi on suunanud oma pilgud reaalvarade poole. Hiljuti teatas Taani Jyske Bank, et hakkab pakkuma 10-aastaseid kodulaene -0,5%-se intressiga. 30 aastast kodulaenu antakse 0,5%-ga ning Nordea lubas hakata pakkuma ka 30 aastast kodulaenu negatiivse intressimääraga. Kõik see toob kaasa olukorra, kus pangale peab justkui vähem laenu tagasi maksma kui algselt võeti, kuid see esmane eufooria kajastub koheselt üha kallinevas kinnisvara hinnas ning tundes, et kui ma täna laenu ei võta, siis homme on varade hinnad veelgi kallimad.
Kuidas sellises segaduses siis peaks üks arukas inimene üldse käituma?
Soovitus number üks on jääda rahulikuks ning mõelda oma peaga. Tänase teadmise kohaselt teevad maailma keskpangad kõik selleks, et odava raha pealetung jätkub veel mõnda aega. Samuti võib kindel olla, et üha enam ilmuvad ajakirjanduses pealkirjad peatsest majanduslangusest ning ees ootavatest keerulisematest aegadest. Kontol seisvat vaba raha ei pea investeerima iga ilmaga, vaid siis, kui hinnatasemed on teie jaoks sobivad. Valige pikaajaline investeerimisstrateegia, kasutades turgude nõrkushetki positsioonide lisamiseks. Rõõmustage, kui turg annab võimaluse soovitud varade soodsalt soetamiseks. Investeerige regulaarselt ning ilma emotsioonideta. Siis ei tohiks ka tänane tants rahakatla ümber teid kuidagi rivist välja viia. Investeerimine ei ole sprint, vaid maraton!
